Hoidsime enne Mirjami sünnipäeva tugevalt hinge kinni, et ta just sünnipäevaks haigeks ei jääks. Kartus oli vägagi põhjendatud, sest sel aastal oleme lasteaias käinud rütmiga 2 nädalat aias ning siis jälle haige. Seekordsed kaks nädalat täitusid 16. novembri õhtul, just enne suurt plaanitud pidu 17. novembril mängutoas, mille broneerimisega nii palju vaeva nägin. Seekord siiski läks õnneks ning terviseprobleeme ei tekkinud.
Laupäeva päeval helises minu mobiil, ees tundmatu number. Helistati mängutoast, küsiti, kas kõik on korras ja kas õhtul tuleme. Vastasin, et loomulikult tuleme. Siis tuli mingi pikk jutt batuudist, kuna kõik oli vene keelne, siis ma väga palju aru ei saanud. Õnneks oli mees mul kõrval ning andsin toru talle. Jutu mõte oli selles, et kas me batuuti ka soovime. Neil olevat mingi uus batuut, mida varem pole olnud. No väga kahtlane ja minu jaoks isegi arusaamatu küsimus. Kui ruumis on olemas batuut, siis on ju siililegi selge, et see tuleks õhku täis lasta. Tasapisi selgus tõde, selle batuudi eest taheti 15€ juurde saada. Selle peale mina kostsin, et jääb ära, oleme ilma batuudita, lastel on nagunii niisamagi lõbus ja huvitav olla. See batuut võib seal nurgas tühjalt kah seista.
Me oleme viimasel ajal sünnipäevasid alati hommikul kell 10.00 pidanud ning seekord siis oli algus alles kell 18.00. Tegemised, mida tundus hullult palju olevat, said ootamatult kõik otsa. Lapsed ka juba kibelesid minekule. Hakkasimegi siis vaikselt liikuma, jõudsime miski 25 minutit enne 18.00 kohale. Voucheris oli öeldud, et 15 minutit varem võib sisse minna. Ootasime siis natuke autos. Selle aja sees saabusid ka vanaema ja -isa ning esimesed külalised Veltsist. Loivasime siis aeglselt ukse taha. Sees alles koristati, sisse saime umbes 10 minutit enne kella 18-t. Kui riietusime, siis juba nägin silmanurgast, kuidas see kurikuulus batuut sisse lülitati. Kui Mirjam riietatud, siis tormasin ise sööke lauale panema. Seal siis mängutoa perenaine hakkab jälle batuudist rääkima. Mina vastu, et ei me ei taha, kuna mitte kusagil (isegi nende hinnakirjas) ei ole mitte sõnakestki sellest, et mingi batuut eraldi raha maksab. Tema vastu, et see batuut on neil uus asi ja varem seda polnudki, seepärast ka ei ole kusagil midagi kirjas. Juhtis mu tähelepanu sellele, et lastele see batuut meeldib ja näe vaata, lapsed juba hüppavad seal. No loomulikult lapsed hüppavad, kui neil on silmapiiril õhku täis batuut, mille peal saab hüpata. Kokkulepe oli ju, et batuuti ei tule. Mu mees siis tuli ja päästis olukorra, pakkudes, et ok võtame selle batuudi siis 5€ eest. Sellepeale öeldi, et 6.50. Jäin siis kah nõusse, sest ma ei suutnud ette kujutada olukorda, kus keegi läheb ajab lapsed batuudilt ära ning lülitab selle välja. Täiesti absurdne ju. Ühesõnaga toimus väga hästi korraldatud väljapressimine.
Kui oma toitudega ühele poole sain, siis juba hakkas kergelt silma suhteliselt suiur korralagedus: igal pool vedelesid mingid asjad, WC-s, ukse taga jne. Ühesõnaga väga kodune tunne tuli peale, nimelt ei ole ma siiani suutnud oma kodu korraldada niimoodi, et asjad ei vedeleks igal pool. Ja mis kõige hullem, asju tuleb pidevalt juurde, mitte ei jää vähemaks ning seetõttu probleem muudkui kasvab ja kasvab. Varsti tuli meespool rääkima, et põrand kleepub päris korralikult. Ma ise polnud vaibalt eriti ära käinud ning seetõttu arvasin, et ah ju pingutab jälle üle selle vingumisega. Mingi aja pärast kuulsin, et ka minu vennanaine olla kurtnud, et põrand kleepub. Nüüd oli selge, et mingi probleem selle põrandaga on tõepoolest. Kui peale pidu hakkasin Mirjamile saapaid jalga panema, siis ma ehmatasin ikka tõeliselt. Mirjami heleroosade sukapükste tallaalused olid süsimustad, va võlvikõrgenduse koht ning põlved olid lihtsalt väga mustad. Tõenäoliselt kostis minu suust miskit karjatuse taolist, sest sellepeale tahtis Mirjam sukapüksid jalast ära võtta. Mul läks tükk aega, et teda veenda, et ilma sukapüksteta ei saa ju meie kliimas õue minna praegusel aastaajal. Lõpuks ta siiski soostus nendega koduni vastu pidama, aga kodus pidi küll kohe jalast ära võtma. Tavalise 30 kraadise eriti musta pesu jaoks mõeldud programmiga need sukapüksid päris puhtaks ei läinudki. Peab vist plekieemaldajat proovima. Nimetatud sukapüksid olid lapsel alles teist või kolmandat korda jalas.
Tavaliseltl mina ja virisemine kokku ei kuulu, aga seekord küll virisen ikka korralikult ning kogu asjast jäi mulle selline natukene ebameeldiv mekk juurde. Päris tõelist peotuju ei tulnudki. Õnneks lapsed ei lasknud ennast nendest seikadest segada ning nautisid pidu. Mirjam nautis hiljem kodus ka oma kingitusi. Kõik olid väga toredad kingid, alates vajalikust vihmavarjust kuni lõpetades puzzlede, söögiriistade jmt. Eriline lemmik siiski on Mirjamil roosa poniga õhupall, sellega käiakse toast tuppa. Magama minnes pargitakse kuhugi lakke see pall.
Tordi tellisin seekord oma sõbranna käest kuna ta on selline hea tordimeister. Tema laste sünnipäevadel on alati igati vinged ja väga maitsvad tordid. Minu õnneks oli ta vägagi kiiresti nõus selle vaeva enda kanda võtma. Meie ülisalajase kokkuleppe tulemusena valmiski ülimaitsev Hello Kitty kujuline tort. Täpsemalt siis kohupiima-martsipani tort. Seest leidis ka hulgaliselt metsmaasikaid, ikka niimoodi, et ei pidanud neid lusikaga taga ajama. Peal valge martsipan ning kujunduseks looduslikud toiduvärvid. Tort oli nii hea, et sellest ei jäänud mitte ühtegi kassi karvatuttigi järele, muidu tavaliselt ikka tassime sünnipäevalt mingi osa torti koju tagasi. Laste seas muidugi tekitasid kassi erinevad kehaosad suurt elevust: üks tahtis jalga, teine lille, kolmas silma jne. Sünnipäevalaps soovis ninaga tükki.
