Diivanisaaga ehk lugu sellest, kuidas me diivanit ostsime

Tegelikult ma enam ei mäletagi, millal see diivanilugu päris alguse sai. See võis olla juba enne Meriti sündi, ma pakun. Millagi mõtlesime, et võiks oma voodi välja vahetada ning asemele soetada lahtikäiva diivani. Käisime siis ka usinalt poodides diivaneid vaatamas, mingi nö diivanitüübi valisime tookord ka välja. Aga millegipärast jäi lõplik otsus siiski tegemata ning uut magamisaset meie elamisse ei saabunud. 

Kolm aastat tagasi sügisel vaatasime, et voodi on ikka juba lagunenud, mõnes kohas lausa augud sees ning vedrud paistavad. Samas seda magades tunda veel väga ei olnud. Tol hetkel saabus meie ajudesse teadmine, et uus diivan tuleb siiski välja valida ja ära osta. Loomulikult jäi ostmata. Ootasin sel ajal Mirjamit ning mul tuli meelde, et Mailise sünnitus algas mul kodus vete tulekuga ning meie voodi sai tookord hädavaevu päästetud ning veelomp maandus siiski voodi ette põrandale. Ei tahtnud riskida, et oma uue voodi kohe looteveega üle ujutame ning lükkasime ostu jälle edasi. Peale Mirjami sündi oli muidugi ka muud tegemist ning voodi vajus täiesti tagaplaanile.

Eelmise aasta sügisel võtsime asja kätte ning läksime jälle diivaneid valima. Leidsime suhteliselt ruttu meeldiva ja väga ilusate värvidega diivani. Ainus viga, et ta oli liiga pikk ning liiga lai. Käepidemed oleks saanud ära võtta, seega oleks saanud voodi lühemaks. Laiuse lõpuks mõtlesime, et elame ehk üle. Täpsemalt toas mõõtma ei hakanud tookord. Siiski lõppes see sellega, et muudkui lükkasime oma diivaniostu edasi ja edasi ja edasi....

....kuni jõudis kätte käesolev kuu. Nüüd juba hakkasid vedrud täiesti välja turritama ja meespool ei saanud enam üldse magada. Tuli karm käsk: "Uut voodit on vaja!". Seadsime sammud jälle tuttavate mööblipoodide poole, et osta ära see eelmisel sügisel välja valitud diivan. Selgus aga, et need on juba vanad värvid ning täpselt sellist värvikombinatsiooni pole võimalik soetada. Tutvusime siis ka teiste mudelitega, aga tee või tina, see väljavalitu meeldis kõige rohkem. Samas selle mõõdud ju ei sobinud. Suure vaagimise peale otsustasime, et tont temaga, on nats lai, aga kõige mugavam ja ära me ta ostame. Võtsime suuna Idakeskuse mööblipoe suunas, sest just seal poes oli suhteliselt kena välimsega ning Tallinnas kõige soodsama hinnaga see diivan kohe olemas. Poes siis enne ostmist mõõtsime igaks juhuks diivani üle ja selgus, et pikkus oli lühem kui lubatud (see oli meie jaoks positiivne) ning laius paar cm-t laiem. Jäime lolli näoga vaatama ja leidsime, et isegi ilma nende lisasentimeetriteta on see ju liiga lai. Tulime poest tühjade kätega tagasi. Istusime jälle nõutult maha ning alustasime mööblipoodide ringi otsast peale. Sattusime jälle Pelgulinna poodi, kus oli väga asjalik müüja. Seletas meile lahti kõik mööblitootmise tõed, erinevate mudelite erinevuse jmt. Saime mitmele vahepeal tekkinud küsimusele seal poes vastuse. Selle vestluse tulemusena valisime uue mudeli välja, aga nende valik oli väga kehva hetkel. Tellida seda mudelit ei saa, sest seda tehakse laojääkidest, sellest, mida parasjagu on. Siiski hakkas valgus pika tunneli lõpus paistma lõpuks, sest juba järgmisel nädalal pidi uut kaupa tulema. Niikui saime info, et uus kaup on tulnud, sõitsime jälle kõik poed läbi ja otsisime meie diivanit. Viimasena maabusime jälle sinna Pelgulinna poodi. Müüja oli jälle sama asjalik nagu eelmiselgi korral. Rääkis ja näitas, milliste kangastega seda diivanit laos olemas on. Valik kahanes vaid kahe variandi peale. Valisime beežika ja oranži vahel. Mulle see oranž väga meeldis, olime seda juba enne Järve kaupluses näinud, aga millegipärast pelgasime sellist värvi osta. Samuti oli see oranž millegipärast kallim kui teised värvid, tõenäoliselt kallim kattematerjal. Abivalmis müüja vaatas seda kallimat hinda ja kommenteeris, et huvitav, miks sellel selline hind, tema teada peaks kõik selle mudeli diivanid olema ühes hinnas. Helistas kuhugi. No ega me päris pealt ei kuulanud, aga siiski kuulsime niipalju, et kallim hind oli õige hind, aga müüja kauples meie jaoks selle hinna alla. Läksime jälle koju mõtlema ning järgmisel hommikul sai diivan ära ostetud. Nüüd on meil uus iludus nurgas.

Kui diivan oli tuppa toodud, siis me ei suutnud aru saada, et mida me üldse põdesime selle oranži värvi juures. Sobib väga ilusti. Kui ainult keegi ka seina taga ära vahetaks. Alguses tundus voodi nii kõva. Esimesel öösel ma ei saanud peaaegu üldse magada, sest kõva oli. Pealegi on uus voodi kõrgem ning mul oli tunne nagu magaks laes. Praeguseks aga olen juba harjunud ning tegelikult on väga hea ja mugav voodi ning vajadusel saab diivaniks kokku lükata. Aastaid kestnud diivanisaaga on lõpuks õnneliku lõpuni jõudnud.

Lugu sellest, kuidas ma SEB sügisjooksul kulgesin.

Meie peres hakkas sügisjooks juba laupäeval lastejooksudega peale. Vähemalt need lapsed, keda veel lihtsalt kaasa vedada saab, need olid stardis. Isegi Merit, kes vihkab jooksmist. Tegelikult jooksis ta päris hästi, oli oma jooksus tagant viies. Meriti jooksu algus oli plaani järgi 14.40, tegelikult umbes 20 min varem. Kuna Mirjam alles magas sel kellaajal, siis mina Meritiga läksin selleks kellaajaks kohale. Mirjam tuli pärast issiga järele, tema jooks algas kell 16.40. Mirjam vastupidi ainult jooksekski. Rada oli küll tema jaoks natuke liiga pikk (umbes 300 m), ta väsis ikka vahepeal ära. Kukkus ka mõned korrad, aga ajas end jälle jalule ja võiduka lõpuni. Ta siiani räägib, kuidas ta jooksis number rinnal.

Kui kevadel jooksma hakkasin, siis sai endale ka paar eesmärki seatud. Üks neist oli loomulikult seotud Maijooksuga - selle tahtsin läbida sel korral joostes, mitte kõnd-jooks vaheldumisi nagu eelmisel korral. Teine eesmärk oli joosta sügisel kiiremini kui minu sõbranna, kelle vedasin endaga kaasa kolmapäevasele tervisejooksu sarjale (tema nimelt kõndis-jooksis kiiremini kui mina joosta suutsin). No ja kolmas eesmärk oli siis seotud loomulikult minu kehakaaluga, mis oli alates jaanuarist peale Rahumäe trenni lõppemist jõudsalt kasvama hakanud ning mille tulemusena ei läinud mulle vajalikul hetkel enam viigipüksid jalga. Kaks esimest neist eesmärkidest said ootamatult kiiresti täidetud. Juba enne Maijooksu vudisin Harku etapil kiiremini kui sõbrants. Samuti ei olnud Maijooksu läbimine mingi probleem, aegalselt, aga siiski võiduka lõpuni. Aeg minu pulsikella järgi 54.30. Enne Maijooksu arvestasin enda tulemuseks 56 min. Seega olin ülimalt rahul, aga midagi oli ju nagu puudu. Kaal küll ei olnud veel soovitud piirides, aga kõik muu oli juba kolme nädalaga saavutatud. Vajasin uusi väljakutseid. Sportlikud naabrid kutsusid mind maruliselt Ööjooksu 10 km jooksma.   Sel momendil aga pidasin seda distantsi veel minu jaoks liiga pikaks. Pikim distants seni oligi ju Maijooksu 7 km. Aega oli ka vaid kolm nädalat. Tahtmine oli tegelikult suur, aga otsustasin sellest väljakutsest siiski loobuda. Tagant järele tarkus ütleb, et õigesti tegin, sest vahepealne kerge haigus segas treenimast ning ma poleks tõenäoliselt suutnud seal seda distantsi läbida. Aga samal ajal potsatas minu meilikasse SEB sügisjooksu reklaam ning kuni maikuu lõpuni sai veel soodsamalt registreerida ka. Natuke mõtlemist ning maikuu viimasel päeval registreerisingi end nimetatud jooksule. Nüüd oli mul rahulikult aega treenida, lausa 3 kuud. Olin kindel, et selle aja jooksul suudan nii palju areneda, et 10 km läbida. Algne eesmärk oligi lihtsalt läbimine. Hakkasingi selle nimel higi valama. Peale Ööjooksu sai uudishimu minust võitu ning käisin ja vaatasin, mis ajaga mu naabrinaine seal 10 km läbis (tema oli ikka juba enne ka jooksnud). Leidsin protokollist aja 1.13.3 Arvestades enda hetkeseisu leidsin, et mina oleks ehk 1.20-ga võimeline samapikka rada läbima (juhul kui kõik klapib). Siit sündiski teine eesmärk, tahtsin SEB jooksul joosta natuke kiiremini kui naabrinaine või vähemalt sama kiiresti. Unelm eesmärk oli lõppaeg 1.10.

Sügisjooksu hommiku esimene raskeim moment oli riiete valik. Olin oma mõtetes selle valiku juba ammu ära teinud, aga tänase ilmaga ei sobinud need kuidagi. Nii käisingi mingi aeg edasi-tagasi, erinevad hilbud näpus, ringi ja ei osanud kuidagi otsustada. Lõpuks siiski langes otsus. Pakkisin asjad ja võtsin suuna Vabaduse väljakule. Kohale jõudes ei jõudnud ma end ära kiruda, et eelmisel päeval polnud korralikult territooriumiga tutvunud. Võttis tükk aega, et leida tee pakihoidu ning kui see leitud, siis oli see tee väga vaevaline. Lihtsalt nii palju rahvast oli. Pakid ära antud, hakkasin stardikoridori poole liikuma. Jällegi aeglaselt nagu tigu. Lõpuks siiski jõudsin kohale ja sain isegi natuke MyFitnessi soojendust kaasa teha. Järgmisel korral olen kindlasti targem ja varun rohkem aega.

Eespool mainitud eesmärgist lähtudes arvutasin välja kiiruse, millega jooksma peaksin. Pidin hoidma kiirust 8,5-9 km/h, mis tundus mulle täiesti ulmeline. Aga proovida ju võis. Teadsin, et 3-5 km sellel kiirusel on saavutatav, sest olin katsetanud mõnedel Tervisejooksu etappidel teha tempokamaid jookse ning need õnnestusid hästi - keskmine kilomeetri aeg alla 7 min ning igakord jäi ka veel varu sisse. Praegu oli vaja kilomeetri aega 7 min, aga seda siis 10 km järjest. Alguses läkski kõik plaanipäraselt. Liikusin massiga lihtsalt kaasa. Umbes Maneezi nurgal heitsin esimese pilgu oma kellale, mis näitas, et see tempo on minu jaoks liiga kiire. Võtsin siis hoogu natuke maha. Muidugi ei osanud ma ette näha, et selles rahvasummas ja sagimises ma ei kuule, kui mu kell mulle kilomeetriaegasid näitab. Seega jooksingi enamuse ajast nö teadmatuses, kui kiiresti tegelikult liigun. Ainsaks rihiks kiiruse näidik, millest tegelikult ju piisas. Pulsinäit muidugi ka, aga seda ma kommenteerida ei tahaks. See väljus igasugustest mormaalsuse raamidest. Paar sammu minust eespool liikus ka Elvis Presley. Esimesed neli kilomeetrit olin ilusti graafikus. Joogipunkt oli täielik katastroof. Seisin seal sabas ja ootasin, millal joogi kätte saan. Keegi kannatamatu meeskodanik kusagil minust veel kaugemal sabas ei pidanudki vastu ja hüüdis: "Rutem, rutem, aeg jookseb!".  Muidugi ei muutnud see midagi. Täpselt ma ei tea, aga oma 30 sek võis sinna joogipunkti jääda. Sellest hetkest peale teadsin, et oma unelmeesmärgist võin vaid unistada, sest ma ei ole veel kunagi suutnud joosta ühtegi jooksu, kus teine pool kiirem tuleb. Alati on algus kiirem. Sellegipoolest üritasin oma rihitud tempot hoida, mis peale kuuendat kilomeetrit enam hästi ei õnnestunud. Järgmise joogipunkti otsustasin vahele jätta, et mitte kogeda eelmise ebameeldivaid kogemusi. 10 km peale pole see nüüd nii oluline ka ning teadsin, et kohe finisis saab juua. Seega sealt jooksin lihtsalt läbi ja üritasin oma jalgu mitte ära murda maha visatud joogitopside otsas. Ja siis tulid munakivid ja väike tõus. Appike, tõusu polnud ju tegelikult ollagi, aga minu vedru oli koheselt tühi. Nii igakord kui maapind natukenegi tõusis. Kusagil natukene enne Hambakliinikut tekkis mingi päris imelik tunne, no midagi taolist, et pilt läheb kohe tasku. Tempo oli jälle suht kõrgeks tõusnud, võtsin kohe tempo alla.  Millalgi läks paremaks. Samas kuulsin rahvast rääkimas, et näe Elvis tuleb. Olin kusagil märkamatult Elvisest möödunud, ise arvasin, et Elvis on mind kaugele maha jätnud. Seega tuleb välja, et jooksin kogu jooksu koos Elvisega.  Siis juba tuli mäest alla lõik. Mõtlesin, et mäest alla võiks ju proovida, ehk leian enne finisit ka veel teise käigu enda seest. Leidsingi, päris vabalt tuli. Finisisirgel silmasin paar sammu endast eespool ühte roosat särki. Ei tea, miks just tema välja valisin, sest seal oli ka palju teisi. Igatahes tekkis mõte teha lõpusirgel sellele roosale ära. Leidsin enesest veel kolmandagi käigu, aga ega roosale minu mõte ei meeldinud, pani temagi juurde. Lõpuks kihutasime seal kahekesi nagu hullud, keegi keeras mulle veel peaaegu täpselt ette ka, aga ikkagi lõppes see heitlus sellega, et saime täpselt samasuguse lõpuaja - 1.12.58 (üldarvestuses 5529, naistearvestuses 2437 ja vanuserühmas 1493). Lõppkokkuvõttes olen rahul, sest kaks kolmest eesmärgist said täidetud. Kolmandast jäi siiski lahutama 2.58 min.

Lõpetasin selle päeva Meriton Spa- ja saunakeskuses. Nimelt kinkisin ammu märtsikuus oma sõbrantsile sünnipäevaks nimetatud Spa 2-tunnise kinkekaardi ning pidime sinna koos minema. Siiani muudkui aga läksime, kord ei sobi ühele, kord ei sobi teisele. Nüüd oli viimane aeg juba, varsti kaotaks kinkekaart kehtivuse. Käisime läbi nii aurusauna, soolasauna kui ka aroomisauna. Soome sauna jätsime vahele, sest seda saab kodus ka. Ligunesime mullivannis. Väga mõnus lõõgastus. Pärast veel premeerisime ennast küpsetatud juustukoogiga, millel oli mingi maasikatest tehtud kate peal.

Mis edasi? Eks paistab, hetkel on plaanides suur must tühimik. Esmalt käin teisipäeval ära väikesel lõikusel ning kui uuesti rajal olen, siis tulevad ka uued plaanid. Siinkohal mu jooksuhullus veel kindlasti ei lõppe.