Meie peres hakkas sügisjooks juba laupäeval lastejooksudega peale. Vähemalt need lapsed, keda veel lihtsalt kaasa vedada saab, need olid stardis. Isegi Merit, kes vihkab jooksmist. Tegelikult jooksis ta päris hästi, oli oma jooksus tagant viies. Meriti jooksu algus oli plaani järgi 14.40, tegelikult umbes 20 min varem. Kuna Mirjam alles magas sel kellaajal, siis mina Meritiga läksin selleks kellaajaks kohale. Mirjam tuli pärast issiga järele, tema jooks algas kell 16.40. Mirjam vastupidi ainult jooksekski. Rada oli küll tema jaoks natuke liiga pikk (umbes 300 m), ta väsis ikka vahepeal ära. Kukkus ka mõned korrad, aga ajas end jälle jalule ja võiduka lõpuni. Ta siiani räägib, kuidas ta jooksis number rinnal.
Kui kevadel jooksma hakkasin, siis sai endale ka paar eesmärki seatud. Üks neist oli loomulikult seotud Maijooksuga - selle tahtsin läbida sel korral joostes, mitte kõnd-jooks vaheldumisi nagu eelmisel korral. Teine eesmärk oli joosta sügisel kiiremini kui minu sõbranna, kelle vedasin endaga kaasa kolmapäevasele tervisejooksu sarjale (tema nimelt kõndis-jooksis kiiremini kui mina joosta suutsin). No ja kolmas eesmärk oli siis seotud loomulikult minu kehakaaluga, mis oli alates jaanuarist peale Rahumäe trenni lõppemist jõudsalt kasvama hakanud ning mille tulemusena ei läinud mulle vajalikul hetkel enam viigipüksid jalga. Kaks esimest neist eesmärkidest said ootamatult kiiresti täidetud. Juba enne Maijooksu vudisin Harku etapil kiiremini kui sõbrants. Samuti ei olnud Maijooksu läbimine mingi probleem, aegalselt, aga siiski võiduka lõpuni. Aeg minu pulsikella järgi 54.30. Enne Maijooksu arvestasin enda tulemuseks 56 min. Seega olin ülimalt rahul, aga midagi oli ju nagu puudu. Kaal küll ei olnud veel soovitud piirides, aga kõik muu oli juba kolme nädalaga saavutatud. Vajasin uusi väljakutseid. Sportlikud naabrid kutsusid mind maruliselt Ööjooksu 10 km jooksma. Sel momendil aga pidasin seda distantsi veel minu jaoks liiga pikaks. Pikim distants seni oligi ju Maijooksu 7 km. Aega oli ka vaid kolm nädalat. Tahtmine oli tegelikult suur, aga otsustasin sellest väljakutsest siiski loobuda. Tagant järele tarkus ütleb, et õigesti tegin, sest vahepealne kerge haigus segas treenimast ning ma poleks tõenäoliselt suutnud seal seda distantsi läbida. Aga samal ajal potsatas minu meilikasse SEB sügisjooksu reklaam ning kuni maikuu lõpuni sai veel soodsamalt registreerida ka. Natuke mõtlemist ning maikuu viimasel päeval registreerisingi end nimetatud jooksule. Nüüd oli mul rahulikult aega treenida, lausa 3 kuud. Olin kindel, et selle aja jooksul suudan nii palju areneda, et 10 km läbida. Algne eesmärk oligi lihtsalt läbimine. Hakkasingi selle nimel higi valama. Peale Ööjooksu sai uudishimu minust võitu ning käisin ja vaatasin, mis ajaga mu naabrinaine seal 10 km läbis (tema oli ikka juba enne ka jooksnud). Leidsin protokollist aja 1.13.3 Arvestades enda hetkeseisu leidsin, et mina oleks ehk 1.20-ga võimeline samapikka rada läbima (juhul kui kõik klapib). Siit sündiski teine eesmärk, tahtsin SEB jooksul joosta natuke kiiremini kui naabrinaine või vähemalt sama kiiresti. Unelm eesmärk oli lõppaeg 1.10.
Sügisjooksu hommiku esimene raskeim moment oli riiete valik. Olin oma mõtetes selle valiku juba ammu ära teinud, aga tänase ilmaga ei sobinud need kuidagi. Nii käisingi mingi aeg edasi-tagasi, erinevad hilbud näpus, ringi ja ei osanud kuidagi otsustada. Lõpuks siiski langes otsus. Pakkisin asjad ja võtsin suuna Vabaduse väljakule. Kohale jõudes ei jõudnud ma end ära kiruda, et eelmisel päeval polnud korralikult territooriumiga tutvunud. Võttis tükk aega, et leida tee pakihoidu ning kui see leitud, siis oli see tee väga vaevaline. Lihtsalt nii palju rahvast oli. Pakid ära antud, hakkasin stardikoridori poole liikuma. Jällegi aeglaselt nagu tigu. Lõpuks siiski jõudsin kohale ja sain isegi natuke MyFitnessi soojendust kaasa teha. Järgmisel korral olen kindlasti targem ja varun rohkem aega.
Kui kevadel jooksma hakkasin, siis sai endale ka paar eesmärki seatud. Üks neist oli loomulikult seotud Maijooksuga - selle tahtsin läbida sel korral joostes, mitte kõnd-jooks vaheldumisi nagu eelmisel korral. Teine eesmärk oli joosta sügisel kiiremini kui minu sõbranna, kelle vedasin endaga kaasa kolmapäevasele tervisejooksu sarjale (tema nimelt kõndis-jooksis kiiremini kui mina joosta suutsin). No ja kolmas eesmärk oli siis seotud loomulikult minu kehakaaluga, mis oli alates jaanuarist peale Rahumäe trenni lõppemist jõudsalt kasvama hakanud ning mille tulemusena ei läinud mulle vajalikul hetkel enam viigipüksid jalga. Kaks esimest neist eesmärkidest said ootamatult kiiresti täidetud. Juba enne Maijooksu vudisin Harku etapil kiiremini kui sõbrants. Samuti ei olnud Maijooksu läbimine mingi probleem, aegalselt, aga siiski võiduka lõpuni. Aeg minu pulsikella järgi 54.30. Enne Maijooksu arvestasin enda tulemuseks 56 min. Seega olin ülimalt rahul, aga midagi oli ju nagu puudu. Kaal küll ei olnud veel soovitud piirides, aga kõik muu oli juba kolme nädalaga saavutatud. Vajasin uusi väljakutseid. Sportlikud naabrid kutsusid mind maruliselt Ööjooksu 10 km jooksma. Sel momendil aga pidasin seda distantsi veel minu jaoks liiga pikaks. Pikim distants seni oligi ju Maijooksu 7 km. Aega oli ka vaid kolm nädalat. Tahtmine oli tegelikult suur, aga otsustasin sellest väljakutsest siiski loobuda. Tagant järele tarkus ütleb, et õigesti tegin, sest vahepealne kerge haigus segas treenimast ning ma poleks tõenäoliselt suutnud seal seda distantsi läbida. Aga samal ajal potsatas minu meilikasse SEB sügisjooksu reklaam ning kuni maikuu lõpuni sai veel soodsamalt registreerida ka. Natuke mõtlemist ning maikuu viimasel päeval registreerisingi end nimetatud jooksule. Nüüd oli mul rahulikult aega treenida, lausa 3 kuud. Olin kindel, et selle aja jooksul suudan nii palju areneda, et 10 km läbida. Algne eesmärk oligi lihtsalt läbimine. Hakkasingi selle nimel higi valama. Peale Ööjooksu sai uudishimu minust võitu ning käisin ja vaatasin, mis ajaga mu naabrinaine seal 10 km läbis (tema oli ikka juba enne ka jooksnud). Leidsin protokollist aja 1.13.3 Arvestades enda hetkeseisu leidsin, et mina oleks ehk 1.20-ga võimeline samapikka rada läbima (juhul kui kõik klapib). Siit sündiski teine eesmärk, tahtsin SEB jooksul joosta natuke kiiremini kui naabrinaine või vähemalt sama kiiresti. Unelm eesmärk oli lõppaeg 1.10.
Sügisjooksu hommiku esimene raskeim moment oli riiete valik. Olin oma mõtetes selle valiku juba ammu ära teinud, aga tänase ilmaga ei sobinud need kuidagi. Nii käisingi mingi aeg edasi-tagasi, erinevad hilbud näpus, ringi ja ei osanud kuidagi otsustada. Lõpuks siiski langes otsus. Pakkisin asjad ja võtsin suuna Vabaduse väljakule. Kohale jõudes ei jõudnud ma end ära kiruda, et eelmisel päeval polnud korralikult territooriumiga tutvunud. Võttis tükk aega, et leida tee pakihoidu ning kui see leitud, siis oli see tee väga vaevaline. Lihtsalt nii palju rahvast oli. Pakid ära antud, hakkasin stardikoridori poole liikuma. Jällegi aeglaselt nagu tigu. Lõpuks siiski jõudsin kohale ja sain isegi natuke MyFitnessi soojendust kaasa teha. Järgmisel korral olen kindlasti targem ja varun rohkem aega.
Eespool mainitud eesmärgist lähtudes arvutasin välja kiiruse, millega jooksma peaksin. Pidin hoidma kiirust 8,5-9 km/h, mis tundus mulle täiesti ulmeline. Aga proovida ju võis. Teadsin, et 3-5 km sellel kiirusel on saavutatav, sest olin katsetanud mõnedel Tervisejooksu etappidel teha tempokamaid jookse ning need õnnestusid hästi - keskmine kilomeetri aeg alla 7 min ning igakord jäi ka veel varu sisse. Praegu oli vaja kilomeetri aega 7 min, aga seda siis 10 km järjest. Alguses läkski kõik plaanipäraselt. Liikusin massiga lihtsalt kaasa. Umbes Maneezi nurgal heitsin esimese pilgu oma kellale, mis näitas, et see tempo on minu jaoks liiga kiire. Võtsin siis hoogu natuke maha. Muidugi ei osanud ma ette näha, et selles rahvasummas ja sagimises ma ei kuule, kui mu kell mulle kilomeetriaegasid näitab. Seega jooksingi enamuse ajast nö teadmatuses, kui kiiresti tegelikult liigun. Ainsaks rihiks kiiruse näidik, millest tegelikult ju piisas. Pulsinäit muidugi ka, aga seda ma kommenteerida ei tahaks. See väljus igasugustest mormaalsuse raamidest. Paar sammu minust eespool liikus ka Elvis Presley. Esimesed neli kilomeetrit olin ilusti graafikus. Joogipunkt oli täielik katastroof. Seisin seal sabas ja ootasin, millal joogi kätte saan. Keegi kannatamatu meeskodanik kusagil minust veel kaugemal sabas ei pidanudki vastu ja hüüdis: "Rutem, rutem, aeg jookseb!". Muidugi ei muutnud see midagi. Täpselt ma ei tea, aga oma 30 sek võis sinna joogipunkti jääda. Sellest hetkest peale teadsin, et oma unelmeesmärgist võin vaid unistada, sest ma ei ole veel kunagi suutnud joosta ühtegi jooksu, kus teine pool kiirem tuleb. Alati on algus kiirem. Sellegipoolest üritasin oma rihitud tempot hoida, mis peale kuuendat kilomeetrit enam hästi ei õnnestunud. Järgmise joogipunkti otsustasin vahele jätta, et mitte kogeda eelmise ebameeldivaid kogemusi. 10 km peale pole see nüüd nii oluline ka ning teadsin, et kohe finisis saab juua. Seega sealt jooksin lihtsalt läbi ja üritasin oma jalgu mitte ära murda maha visatud joogitopside otsas. Ja siis tulid munakivid ja väike tõus. Appike, tõusu polnud ju tegelikult ollagi, aga minu vedru oli koheselt tühi. Nii igakord kui maapind natukenegi tõusis. Kusagil natukene enne Hambakliinikut tekkis mingi päris imelik tunne, no midagi taolist, et pilt läheb kohe tasku. Tempo oli jälle suht kõrgeks tõusnud, võtsin kohe tempo alla. Millalgi läks paremaks. Samas kuulsin rahvast rääkimas, et näe Elvis tuleb. Olin kusagil märkamatult Elvisest möödunud, ise arvasin, et Elvis on mind kaugele maha jätnud. Seega tuleb välja, et jooksin kogu jooksu koos Elvisega. Siis juba tuli mäest alla lõik. Mõtlesin, et mäest alla võiks ju proovida, ehk leian enne finisit ka veel teise käigu enda seest. Leidsingi, päris vabalt tuli. Finisisirgel silmasin paar sammu endast eespool ühte roosat särki. Ei tea, miks just tema välja valisin, sest seal oli ka palju teisi. Igatahes tekkis mõte teha lõpusirgel sellele roosale ära. Leidsin enesest veel kolmandagi käigu, aga ega roosale minu mõte ei meeldinud, pani temagi juurde. Lõpuks kihutasime seal kahekesi nagu hullud, keegi keeras mulle veel peaaegu täpselt ette ka, aga ikkagi lõppes see heitlus sellega, et saime täpselt samasuguse lõpuaja - 1.12.58 (üldarvestuses 5529, naistearvestuses 2437 ja vanuserühmas 1493). Lõppkokkuvõttes olen rahul, sest kaks kolmest eesmärgist said täidetud. Kolmandast jäi siiski lahutama 2.58 min.
Lõpetasin selle päeva Meriton Spa- ja saunakeskuses. Nimelt kinkisin ammu märtsikuus oma sõbrantsile sünnipäevaks nimetatud Spa 2-tunnise kinkekaardi ning pidime sinna koos minema. Siiani muudkui aga läksime, kord ei sobi ühele, kord ei sobi teisele. Nüüd oli viimane aeg juba, varsti kaotaks kinkekaart kehtivuse. Käisime läbi nii aurusauna, soolasauna kui ka aroomisauna. Soome sauna jätsime vahele, sest seda saab kodus ka. Ligunesime mullivannis. Väga mõnus lõõgastus. Pärast veel premeerisime ennast küpsetatud juustukoogiga, millel oli mingi maasikatest tehtud kate peal.
Mis edasi? Eks paistab, hetkel on plaanides suur must tühimik. Esmalt käin teisipäeval ära väikesel lõikusel ning kui uuesti rajal olen, siis tulevad ka uued plaanid. Siinkohal mu jooksuhullus veel kindlasti ei lõppe.
Mis edasi? Eks paistab, hetkel on plaanides suur must tühimik. Esmalt käin teisipäeval ära väikesel lõikusel ning kui uuesti rajal olen, siis tulevad ka uued plaanid. Siinkohal mu jooksuhullus veel kindlasti ei lõppe.
No comments:
Post a Comment