Lugu sellest, kuidas ei tasu võtta kõike sõna-sõnalt, vaid tuleb osata näha pealkirjast kaugemale.

Olen nagu väike parasiit, kes tungib Haabersti Linnaosa üritustele. Järjekordselt korraldas Haabersti Linnaosa huvitava ürituse, seekord oli tegemist Tervisepäevaga. Toimusid igasugused erinevad loengud, treeningud jmt üritused. Samas oli ka Tervisemess, kust sai osta erinevaid tervisetooteid ning ka enda tervisenäitajaid mõõta. Põhiline eesmärk minul oligi seal messil lasta ära mõõta enda rasvaprotsent ning kuulata loengut "Tervislik toitumine". Sattusingi kohe alguses rasvaprotsendi mõõtja juurde. Minu üllatuseks ei olnud isegi saba moodustunud, kuigi seda tehti tasuta. Loomulikult oli minu rasvaprotsent kõrge, mida oligi arvata. Huvitaval kombel aga mõõtja arvates oli kõik kõige paremas korras, vaid korra vaja ümber Harku järve kõndida ja natukene vett juua ning seejärel ongi protsendike korras. Kahjuks see nii kerge siiski ei ole, sest nn rohelisest tsoonist lahutab siiski 4-5%. Kuigi ka see roheline tsoon on erinevate allikate alusel erinev ning tegelikult ma enam ei teagi, mis see normaalne protsent siis olla võiks.

Seejärel lasin endale pähe määrida mingi 3 korda tasuta valgusteraapiat, kuhu lähen millalgi hiljem. Nüüd võtsin koha sisse trihholoogiakeskuse järjekorras. Seal vaadati peanahka ning juukseid mikroskoobiga. Kahjuks liikus see järjekord niivõrd aeglaselt, et ma ei jõudnudki oma järge ära oodata ning pidin minema oma loengule. Loengu alguses jagati kõigile väike pakk beebiporgandeid ning porgandimahla (sai ka peedimahla valida). Algus oli seega ääretult positiivne. Vaatasin loengusaalis enda ümber ringi ja mida ma näen - kõik on pensionärid mu ümber. Huvitav, huvitav, messisaalis oli igas vanuses inimesi näha. Sellepärast ma nüüd lahkuma ka ei hakanud ja otsustasin ikka loengu ära kuulata. Ei läinud kaua aega, kui sain aru, millest tegelikult jutt tuleb, hoopis midagi muud, kui mina arvasin ja ootasin sellelt loengult. Tegemist oli nimelt Zepteri kööginõude reklaamiga. Meenus paari aasta tagune lugu, kus mind kutsuti tasuta loengule "Rahavoogude juhtmine" ning kohapeal selgus, et tegemist on Amway värbamisüritusega. Ei saa enam mitte milleski kindel olla tänapäeval. Samuti ei saa ma jätta mainimata, et loengut "Tervislikust toitumisest" pidas naisterahvas, kellel silma järgi ülekaaalu kusagil 20-30 kg kanti. Ise juba aastaid tegelenud selle tööga ning kasutanud neid imehäid ja tervislikke toidunõusid. See aspekt riivas silma, eriti nendes kohtades, kus ülekaalust juttu tuli (kui palju meil on ülekaalulisi, kui kahjulik on olla ülekaaluline jmt). Ühesõnaga oli see loeng minu jaoks üks suur pettumus ning mul oli ääretult kahju, et ma suusatamise asemel sinna loengusse läksin.

Peale loengut siis läksin uuesti trihholoogiakeskuse järjekorda. Seekord liikus saba kiiremini ning sain ka löögile. Olin juba valmistunud igasuguseks hulluks infoks. Nimelt ei olnud siiani seal mikroskoobi all käinutest mitte ühtegi, kellel kõik korras on. Igaühel olid mingid probleemid, kellel suuremad, kellel väiksemad. Mõned kutsuti lausa hooldusele sinna keskusesse. Istun siis seal ja ootan oma hullu saatust, tuju niigi juba natukene kehvapoolne. Oh imet, järsku üllatab minu kõrvu lause: "Teil on väga korralik peanahk ja juuksed, kõik on korras." Mis mõttes nagu korras, mul on ju kõõm! Trihholoog aga ei anna järele: "Siin küll mingit kõõma ei ole, jätkake sama šampooniga pesemist." Tegelikult on ju tore uudis, et "Head & Schoulders" šampoon tõesti toimib nii nagu reklaam lubab. Enne väljumist jäi veel ette kõrvakontrolli punkt. Lasin ka enda kõrvad üle vaadata ning need olid ka korras. Tuju paranes silmnähtavalt ning seadsin sammud kodu poole.

Kuidas minust telestaar sai?

Ma ei ole senini rahul oma suusatamise tehnikaga. Paar nädalat tagasi nägin juhuslikult Haabersti linnaosa reklaami toimuva suusapäeva kohta. Minusugune hull võttis kohe kätte ja uuris välja, et kas nimetatud üritusega veel liituda saab. Minu õnneks sai. Panin ennast, meest, Meriti ja naabripoisi sinna kirja. Miks naabripoisi? Asi nimelt selles, et tänapäeva hullus kiiruses ei jõua ise kõigega tegeleda. Eriti sel juhul, kui näiteks uisutama kohe üldse ei kutsu (jää peal on ju nii valus kukkuda). Seetõttu tegime naabrinaisega sõbraliku diili: Laupäeval võtab tema minu Meriti uisutama kaasa ning pühapäeval võtame meie tema poisi suusatama kaasa. Seetõttu peabki nüüd vaene naabripoiss ka minu veidruste ja hullustega kaasa tulema.

Nimetatud suusapäeval toimus kõigepealt suusaõpe treenerite käe all. Ega see midagi hullu ei olnudki. Natukene näidati uisutehnikat ning ringi teisel poolel õppisime klassika paaristõukeid. Tund toimus Nõmmel Külmallika spordikeskuses. Ühesõnaga ei midagi konti murdvat. Enamus osavõtjaid olid veelgi algajamad kui mina. Seetõttu tekkis vahepeal isegi tunne, et ma midagi ka oskan. Tegelikult muidugi on asi vastupidine. Merit küll sai sealt uisutehnika alge täiesti kätte ning paar päeva hiljem kooli suusatunnis sõitis ta päris korralikult uisku. Seda siiski vaid minu hinnangul. Peale treeningupoolt saime süüa vastlakuklit ning juua sooja teed. Lõpetuseks oli loeng teemal "Suusavarustuse ning -riietuse valikust". Minu jaoks oli suurem osa sellest jutust juba teada ja tuttav. Sellegipoolest kuulsin ka ühtteist uut ning loeng oli põnev. Kahjuks enamus rahvast läks peale teejoomist minema. Nii harva kui selliseid asjalikke loenguid tasuta kuulata saab, võiks seda võimalust ikka 100%-liselt kasutada. Tõepoolest kogu see suusapäev oli tasuta. Igati meeldiv pühapäevane ennelõuna.

Ei läinudki kaua aega, kui juba silmasin Sparta reklaami, et 24. veebruaril toimub Järve metsas suusapäev, mille raames kell 10.00 treening täiskasvanutele ning 12.00-13.00 lastele. Suusapäev toimus ürituse "Teeme koos raja lugu" raames. Loomulikult ei vajanud ma pikka mõtlemisaega, et aru saada, sinna ma lähen kindlasti. Ootasin sellest midagi samasugust nagu oli see eelmine suusapäev, aga ei, see oli hoopis teisest puust treening. Alustuseks tegime ühe ringi soojenduseks. Seejärel jaotati rahvas klassika ja uisustiili järgi rühmadesse. Mina ronisin uisustiili rühma, sest tahaks ikka selle stiili ka selgeks saada. Mina ja üks teine naine olime siis algajad, kuigi naine kollases oli varem ka uisku sõitnud. Mina vaid korra paari nädala eest proovinud. Nüüd läks hull trenn lahti - erinevad harjutused üksteise järel, küll keppidega, küll ilma. Järsku peatab keegi mind kinni ja palub paar sõna mikrofoni öelda. Nii ma sattusingi Reporterile intervjuud andma. Õnneks enamus tuttavaid siiski seda televiisoris ei näinud, sest samal ajal tuli ju pingviinide paraad. Intervjuu antud, läks killertrenn edasi. Kuna laste tunni pikkuseks oli antud 1 tund, siis ma oma naiivsuses arvasin ka täiskasvanute trenni pikkuseks ühe tunni olevat. Võta aga näpust, trenn kestis kaks tundi. Kaks tundi täiesti intensiivset trenni. Uisku sõita ma sellegipoolest ei oska. Treener ei olnud minuga üldse rahul: vale kehaasend, vale tõuge, liiga väike libisemine. Ok, viimase võiks ju suuskade süüks ajada. Ma nimelt suusatasin oma klassikasuuskadega, mis nagunii eriti ei libise. Eks iga vähegi mõtlev inimene saab aru, et tegelikult ikkagi on süüdi vale tehnika. Trenni lõpus siiski treener andis mulle lootust ka, et ehk kunagi ikkagi saan selgeks selle uisustiili. Pöörded olla juba tunni lõpus päris hästi välja tulnud. Mulle endale jäi kokkuvõttes ikkagi täiesti lootusetu tunne.

Selleks ajaks olid juba lapsed, Merit ja naabripoiss, ka kohale jõudnud. Algas nende trenn. Mina tegin sel ajal veel ühe väikese ringi ning seejärel arvasin, et aitab küll tänaseks. Kartsin, et ma järgmisel päeval ei tõuse voodistki üles. Suur oli minu üllatus, kui järgmisel päeval ei olnudki lihased väga haiged. Ainult mingid imelikud külgmised säärelihased, mille olemasolust mul varem aimugi ei olnud, olid natukene valusad. Treeneri sõnul oli ka laste trenn väga raske olnud. Neil samuti ei jookse vahelduseks tehnika õppimine mööda külgi maha ja loodetavasti jäid nad päevaga suhteliselt rahule. Neile meeldiks ju rohkem ikkagi lihtsalt suusatada, mitte trenni teha.

Väike vahekokkuvõte talvistest tegemistest

Viimasel ajal olen pidevalt pidanud vastama küsimustele stiilis "Kas suusad on sisse sõidetud?", "Palju suusakilomeetreid juba kogunenud on?". Teengi siis väikese vahekokkuvõtte oma suusatamise elamustest. Esimesele suusatamisele järgenud suusakorrad ei ole enam nii hullud olnud. Kõik liigub ikka paremuse poole. Suusad veel sisse sõidetud ei ole, puudu on 14,71 km ehk siis olen pooleteise kuuga kogunud 85,29 suusakilomeetrit (isiklikel suuskadel, varasem 5,15 on arvestusest väljas). Esialgne eesmärk - vähemalt 10 korda talve jooksul suusatada - on juba täidetud. Järgmine eesmärk - sõita suusad sisse ehk 100 km talve jooksul - tundus alguses mulle liialt kõrge ning kättesaamatu olevat, kuid peagi saab ka see täidetud. Seetõttu mõtlesin oma hullu ajuga, et üritaks hoopis 200 kilomeetrit alistada. Kas see ka õnnestub, eks paistab. Lootust ju on, sest eile ja täna sadas jälle värsket lund juurde. Minu tark Garmini kell väidab, et olen suusatamisega kulutanud 6503 kalorit. Kahjuks pean tõdema, et suusatades läheb mul pulss väga kergelt kõrgeks. Enamasti ei õnnestugi mul normaalse pulsiga üldse sõita. Õnneks aja jooksul on märgata olnud tendentsi, et keskmine pulss langeb, samas keskmine kiirus kasvab. Loodetavasti see muutub ka edaspidi samas suunas. 

Täna käisime esimest korda suusatamas Saku Rabametsa rajal. See on hea tasane rada, kus mul esimest korda õnnestus suhteliselt normaalse pulsiga suusatada. Seal on hea rahulik suusatada, vaikne ja vähe rahvast. Võrreldes Tallinna radadega, oleks nagu kusagile vanaema juurde metsa sattunud. Seal on väga mõnusad ringid 2 km, 3,5 km ja 7 km, mida annab omavahel väga erineva pikkusega rajaks kombineerida. Siiani oleme käinud kolmel suusarajal: Järvel, Glehni ring ning Harku väike ring. Minu lemmik nendest on Harku väike ring. Meritile meeldib kõige rohkem Glehni ring. Neil toimuvad seal ka kooli suusatunnid igal teisipäeval. 

Puhkus Stockholmis

Kõik sai alguse sellest, et tänu tänapäeva interneti võimalustele leidsin suvel üles oma kunagise tuttava, kellega kohtusin Pärlselja pioneerilaagris (suvel peale teist klassi), aga millagi peale esimese lapse sündi meievaheline side katkes. Selgus, et ta elab nüüd hoopis Stockholmis. Kui ta sügisel korraks Eestis käis, siis õnnestus meil põgusalt ka kohtuda. Enne laevale minekut lausus ta saatusliku lause: "Sa paki mõnikord kogu oma kamp kokku ja tule mulle Stockholmi külla.". Ju ta ei osanud aimatagi, et minusugune hull võtabki kätte ning läheb. Oli mul ju sel hetkel juba sahtlis SEB sügisjooksult saadud Tallinki kinkekaart olemas. Teise teadsin saavat millalgi detsembrikuus nagu igal aastal Tallink oma klientidele saadab.

Seekord siiski otsustasime lapsed hoopis koju jätta ning läksime mehega kahekesi. Seda siis esimest korda 20-e aasta jooksul. Võib ju seda võtta kui mõned kuud varem toimunud portselanpulmareisi.

Juba pileteid broneerides hakkas saatus oma nägu näitama. Kui olime enda jaoks päevad paika pannud, siis seadsime sammud Tallinki esindusse Stockmanni Kaubamajas, kaasas kaks kinkekaarti ning kindel plaan ka ära kasutada oma kogunenud boonuspunktid kajutiklassi tõstmisega B-st A-sse. Ühe suunaga ei olnud probleeme, teise suuna valiku ajal teatab teenindaja, et see SEB sügisjooksu kinkekaart on ju ainult kruiis ning sellega ei saa broneerida ühe otsa sõitu. Siit moraal, kui kinkekaardil on kirjas ainult "kruiis", siis nii ongi. Ei tasu omapeaga juurde mõelda, et varem oleme alati saanud ka liinireise valida. Jäigi tehing katki selleks korraks. Rahulolematud nagu me oleme, läksime ka Tallinki Kaubamajas asuvasse esindusse. Seal oli hoopis teine teenindus. Tutvunud kaartide ja olukorraga soovitas teenindaja osta sinnamineku SEB kinkekaardiga kruiisi (tagasi lihtsalt ei sõida selle kruiisiga) ning tagasisõidu Club One kinkekaardiga soovitud päevaks. Mõeldud-tehtud. Samuti saime pooled oma boonuspunktidest ära kasutada tagasisõidul ning vahetasime B-kajuti A-kajuti vastu. Stockholmi minnes siiski ei saanud oma punkte kasutada, sest kahe silma vahele oli jäänud klausel, et kajutiklassi saab kõrgemaks ainult raha eest.

Lõpuks oligi oodatud teisipäev käes. Nagu kiuste kujunes see enne väljasõitu väga tihedaks. Minul veel viimased üliolulised tööasjad, siis Mirjami viimine ning üleandmine linnavanaemale, siis Meriti vabastamine suuskadest peale suusatundi, et tal oleks kergem flamencosse minna. Veel jõudsime kaasa haarata õhtuks sushi ning poest natuke sööki-jooki ning oligi aeg laeva pardale astuda. Kuna meil polnud terve päeva jooksul aega süüa varem, siis olime hullult näljased. Kajutis kugistasime koheselt oma sushid. Kuna lapsi kaasas ei olnud, siis oli kindel plaan minna õhtul sellesse šõubaari. Ostsin seekord ka ühe loterii. Ei tea, mis mulle sisse läks, tavaliselt ma selliseid asju ei osta. Selle loosimine toimus õhtul kell 11.00. Mul oli number üheksa. Väikest närvikõdi oli paaril korral ikka tunda. Nimelt said võidu muude hulgas ka numbrid üheksateist, üheksakümmend ning minu numbri naaber kaheksa. Mina jäin siiski võiduta. Huvitaval kombel ei äratanud seal baaris mängiv ansambel minusuguses tantsuhullus soovi tantsida. Jällegi täiesti mõistetamatu seik minu jaoks. Samas nii väike eelšõu kui ka südaöine šõu olid väga vägevad. Meesansambel laulis ning tantsis.

Ütlen etteruttavalt, et seekord ei läinud mitte miski nii nagu plaanitud. Oleme korduvalt käinud Stockholmis, kuid siiani polnud meil veel õnnestunud näha pidulikku vahtkonnavahetust kuningalossi ees. Täiesti uskumatu, kuid tõsi. Sadamast siis sõitsimegi metrooga (meie lemmikliiklusvahend Stockholmis) T-Centralenisse ning sealt hakkasime jalutama vanalinna poole. Rahulikult, sest aega oli maa ja ilm. Vahtkonnavahetus algas alles kell 12.15. Ühest küljest oli aega hästi palju, teisest küljest ei olnud niipalju aega, et kusagil mujal jõuaks enne ära käia. Nii me siis jalutasimegi seal, imetlesime Gamla Stani e. vanalinna võlusid ning lõime aega surnuks.

Võtsime üsna varakult ka Kuningalossi ees kohad sisse, et ikka hea vaade oleks. Ootamine tasus end loomulikult ära, oli vägev etendus. Ilm ei olnudki väga külm, vaid mõned miinuskraadid, kuid seal platsil pikalt seistes hakkas ikka päris külm. Seetõttu läksime uudistama Kuningalossi ka seestpoolt. Seekord olid kõik sealsed muuseumid avatud, mida nn kolmikpiletiga külastada saab. Suletud olid vaid kuningapere eraruumid, mis ongi avatud ainult suvel, kui perekond on oma suvekodus. Alustasime Varakambrist, kus algas kohe kell 13.00 inglise keelne ekskursioon. Tegime isegi paar jooksusammu, et sinna jõuda. Jäime siiski natukene hiljaks, aga mitte palju. Nägime väga paljusid kroone ja muud sümboolikat, kuulsime huvitavaid fakte ajaloost ja tänapäevast. See muuseum ei ole väga suur, seetõttu ei olnud ka ekskursioon väga pikk. Suundusime sealt kuninglikesse apartmentidesse, kus algas kell 14.00 ingliskeelne ekskursioon. See oli juba pikem ekskursioon ning giid ütles kohe, et kõike ei jõua näidata, osa ruume peame iseseisvalt vaatama. Ruumid olid väga ilusad ning giidi jutt oli äärmiselt põnev, vähemalt see osa jutust, millest ma aru sain. Kuningal oli isegi jõulukuusk veel toas. Kuna juba oli alustatud ehete mahavõtmist, siis me seda kuuske täies hiilguses ei näinud, aga giid kirjeldas. Täpselt kell 15.00 jooksis giid Tre Kronori muuseumi, kus tal algas rootsi keelne ekskursioon. Meie läksime ja vaatasime üle ka selle osa apartmentidest, mida giidi saatel ei õnnestunud näha. Jõudsime veel külastada ka Printsess Estelle sünni- ja ristimisteemalist näitust. Märkamatult oligi kell juba peaaegu 16.00, mil kõik see kompleks suletakse. Seetõttu jäi Tre Kronori muuseumi külastus järgmise päeva plaanidesse. Seal Kuningalossis on väga huvitav süsteem, ostad pileti, mis võimaldab sissepääsu kolme muuseumi (Varakamber, Kuninglikud apartmendid, Tre Kronor ning antud juhul ka Printsess Estelle näitus) ning see pilet kehtib 7 päeva.

Nüüd mõtlesime plaanijärgselt toimida ning sõitsime Globeni juurde, et sõita kapslis üles Globeni katusele ning nautida sealt ilusaid Stockholmi vaateid. Jõudsime kohale siis, kui oli juba hämar. Mõtlesime, et targem vist ikka järgmisel päeval tagasi tulla, sest tahaks ikkagi päevavalges vaadet näha, kuigi tõenäoliselt on ka õhtune tuledes vaade päris nauditav. Seejärel võtsime suuna Kista kaubanduskeskusesse, kus šoppasime natukene ning seejärel maandusime minu sõbranna juurde puhkama.

Järgmist päeva alustasimegi sealtsamast, kus eelmisel päeval pooleli jäi ehk sõitsime Globeni katusele. Külastus algas lühifilmi vaatamisega, seejärel suleti meid kapslisse ning sõit algas üles katusele. Üleval sai mõnda aega vaateid nautida ning seejärel alla tagasi.

Seejärel sõitsime tagasi Kuningalossi, et viimane Tre Kronori muuseum üle vaadata. Kahjuks seal oli võimalik ekskursiooni kuulata ainult rootsi keeles, seetõttu selle jalutasime omal käel läbi. Tegemist jällegi pisemat sorti muuseumiga, mis tutvustab lossi ajalugu 1000 aasta vältel. Eilne giid rääkis samuti väga palju lossi ajaloost. Peale seda hüppasime veel mõnest poest (enamjaolt spordipoest) läbi ning oligi aeg võtta suund jällegi sõbranna juurde, et veel natukene jutustada ning hüvasti jätta. Enne seda kogesin tõelist šokki. Nimelt vaatasin mingis poes asju ja mees pidi väljas ootama. Kui välja läksin, polnud seal kedagi. Tänapäevasel infoajastul pole see ju mingi probleem, mobiil näppu ja helistama..... Selgus aga kurb tõsiasi, et minu telefonil puudus levi Stockholmi kesklinnas, mujal linnaosades polnud probleemi, aga kesklinnas levi ei ole. Olin seda tegelikult varem ka märganud, aga ei pööranud tähelepanu sellele. Tõenäoliselt on probleem selles, et mul on lihtsalt liiga vana telefon, mis millegipärast ei suuda seal keskuses levi leida. Intsident muidugi lõppes õnnelikult, leidsime teineteist üles ka ilma telefonita.

Laevas tormasime kohe rootsi lauda õhtust sööma. Sõime ja nautisime seal vähemalt paar tundi vist. Seekord jäime loteriist ilma, kuigi oli plaanis osta. Sellegipoolest läksime jällegi šõubaari. Sellel laeval mängiv ansambel juba kiskus ka tantsupõrandale. Tagantjärele mõeldes tegelikult olid paljud lood samad, mis eelmiselgi. Huvitav, kas neile laevaansamblitele on ette kirjutatud, mida nad mängima peavad?

Kui koju jõudsime, siis oli vahepeal postiga mulle üks suur ümbrik saabunud. Mina viskasin selle ahju peale, kus ikka oma töösse võtvaid dokumente hoian. Ma ju teadsin mida see ümbrik sisaldab. Mõne tunni pärast avastas mu mees selle ümbriku ja küsis väga uudishimulikult, et kas ma seda ei avagi. Vastasin, et täna ei ava, esmaspäeval alles.  Tema aga hakkas lunima, et ava ikka, äkki on seal üllatus sees. Mina jällegi arvasin, et ei saa olla, alles ma sain sellelt kliendilt üllatuse. Kuna mehe nägu oli ikka nii luniv, et mul temast kahju hakkas, sis avasin ümriku ja..... esimese asjana võtsin sealt ümbrikust välja kinkekaardid sõiduks Soome ja tagasi.
 

Kassikontserdist ning selle ettevalmistusest

Oli juba ammu teada, et 5. jaanuaril toimub minu vanemate 80 + 80 juubeliüritus. Algne mõte, et viskan aga jalad seinale, lähen söön ja joon seal rahulikult, ei saanud teoks seekord. Natukene enne jõule helistas mulle peojuht ning andis mulle ülesande korraldada laste ja lastelaste esinemine seal peol. Loomulikult pidi see saladus olema. Niipalju siis rahulikust peonautimisest selleks korraks.

Panin aju tööle ja no mitte midagi, täiesti tühi. Eriti tegi mulle muret nõue, et ka lapsed ise peavad midagi tegema. Mina ju ei oska midagi teha. No olgu, sportida oskan, aga ma ei saa seda ju seal laval teha. Järgmisena tuli mõte, et olen rahvatantsu tantsinud. Kõige lihtsam sealt Kaera-Jaan. Selleks aga vajaksin partnerit ning veel ühte paari. Pealegi pole mul ka muusikat ning rahvariideid. Jälle ei sobinud. Millalgi siis meenus, et mul kusagil kapipõhjas vedeleb altplokkflööt, mida kunagi ammu lapsepõlves õppisin mingi lastesaate järgi. Otsisin flöödi välja ja valisin ka ühe hästi kerge loo välja. Lugu siis "Sepapoisid". Hakkasin harjutama. Algus oli ikka väga vaevaline, kohe üldse mitte midagi ei mäletanud, kus noodid pilli peal asuvad. Iga korraga siiski läks paremaks see lugu. Millalgi Mailis küsis, et kas ta võiks ka kitarriga juurde tulla. Loomulikult lubasin. Koos ju julgem lavale minna. Kutsusime ka õetütre viiuliga juurde. Nüüd oli juba väike ansambel koos. Meritiga tegime minu proovides igasuguseid proove: küll ta laulis mulle taustaks prantsuse keeles, küll tegime kaanonit (Merit siis klaveril). Kahjuks peokohas klaverit ei olnud, seetõttu ei saanud seda kõike päris kavasse võtta. Oli näha, et Merit tahaks ka kaasa lüüa selles loos, aga talle polnud sobivat pilli. Oksab ta ju ainult klaverit mängida. Lõpuks mulle meenus, et meie naabritüdrukul on väga vahva pill kodus. Küsisin seda laenuks. Tegemist on rütmipilliga, seetõttu ei valmistanud sellega mängimine Meritile mitte mingit raskust. Nii me siis harjutasimegi igaüks omas nurgas põhiliselt. Mailisega proovisime paar korda koos ka. Alles laupäeva õhtul, seega peoeelsel õhtul, saime kogu kamba kokku, et koos harjutada. 

Peale selle oli Meritil plaanis tantsida flamencot. Laenasime tema õpetajalt plaadi ja proovid võisid alata. Õepere tegi veel näidendit kaardimoorist. Päris kentsakas, aga nemadki said omavahel esimest korda kokku alles siin meie juures peoeelsel õhtul. Seega kulus päris suur osa õhtust nende etenduse proovidele. Lisaks sellele pidid vennalapsed tantsima midagi ning õetütar harjutas ka ühte laulu.

Järgmisel päeval oli tükk tegu, et kõik see kraam autosse kaasa pakkida. Kindluse mõttes, et mitte midagi maha ei unustaks, olin teinud isegi nimekirja. Samasuguse nagu siis teen, kui reisile läheme. Igatahes pidid meie autosse lisaks meile ära mahtuma plokkfööt, kaks kitarri, viiul, naabritüdruku pill, suured lambad (õe kingitus), kahed lilled (õde jättis ka oma lilled meile, sest tal oleks neid vanemate juures olnud võimatu varjata), Meriti flamenco riided jpm. 

Suurest närvist mul söögiisu puudus täielikult. Sooja toitu siiski natukene pigistasin sisse. Ise mõtlesin, et peale esinemist on närv maas ja siis on aega küll ja küll süüa, oli ju ka külmlaud olemas. Õnneks olime kokku leppinud, et kohe peale söömist teeme oma etteaste ära. Seega väga kaua praadima ei pidanud. Esimesena tuligi ettekandmisele meie "Sepapoisid", millest kujunes tõeline kassikontsert - vead sees ning igaüks mängis omas rütmis, erilist kassilisust lisasid muidugi ka Meriti "Njäud". Ühesõnaga katastroof, aga õnneks inimesed olid viisakad ning midagi halba ei öelnud. 

Musikaalsetel inimestel on soovitatav järgmist videot mitte vaadata, aga täpselt selliseks meie kassikontsert välja kujunes.

Merit hakkas flamenco tantsuga tegelema 3 kuud tagasi ning nimetatud juubeliüritusel esines ta alles teist korda. Ise ta leidis päris palju vigu oma tantsust, aga sellegipoolest oli see esinemine vägagi nauditav.

Lõppkokkuvõttes tuli päris pikk ja asjalik etteaste. Peagi selgus, et sellega asi ei piirdu minu jaoks. Minu ema nimekaim (siiski kahe ee-ga) ning kursuseõde tehnikumipäevilt soovis peale meie etteaste nägemist samuti omapoolse kingituse teha. Ta kogus kokku hulga lapsi ning haaras ka mind kampa ja hakkasime line tantsu õppima. Harjutasime ilma musikata. Tants ise pidi toimuma sama muusika järgi, mille järgi mu vennalapsed tantsisid. Mõeldud-tehtud, peagi asusime lavale. Laval selgus, et muusika on päris palju kiirem kui olime harjutanud. Seetõttu oli minul küll raskusi algul. Hetkel kui arvasin, et nüüd on ok, olen enam-vähem pihta saanud asjale, siis ajas õpetaja-eestantsija ise ka segi ning jälle oli kõik sassis. Kõige hullem oligi, et ta pani mind teise rea otsa nn eestantsijaks.

Nonii lõpuks saabus siis rahu ja vaikus, vähemalt niimoodi ma arvasin ning mõtlesin, et nüüd võiks sööma hakata lõpuks. Istusin laua ääres ja tee või tina, aga isu endiselt ei olnud. Samas tuli kelner ning küsis viidates minu taldriku poole, et kas ta võib selle minema viia. Ma ütlesin, et ei, ma veel sööks natukene. Tema viisakalt vastu: "Aga kell on juba neli, kohe tuleb kohv ja tort." Kugistasin siiski mõned ampsud kiiruga ning jäin torti ootama. Mida tegi Mirjam samal ajal? Koos kohviga toodi lauale ka suhkur sellistes sinistes pakikestes nagu Statoilis on valged pakikesed. Talle need hirmsasti meeldisid ning ta käis iga natukese aja tagant sealt laualt neid suhkrupakke näppamas. Õnneks ei olnud tal soovi neid korraga ära süüa, aga ta pistis need issile pintsaku taskusse. Kui tasku liiga paksult suhkrut täis sai, siis issi pani need pakikesed oma kohale salaja tagasi. Selline jant käis kuni peolt lahkumiseni. Enne väljumist tühjendas issi jällegi taskud ära. Sellegipoolest kodus kätt taskusse pannes oli koheselt tunda suhkrupakikesi. Millalgi oli Mirjam jälle märkamatult taskut täitmas käinud.

Peo lõpus selgus, et ma polnud ainuke inimene, kellel söömata jäi. Minu ema ja õde vitsutasid kahekesi laua taga sülti ja salatit süüa. Järelpärimise peale selgus, et neil samuti polnud aega varem süüa. Nad vähemalt sõid lõpuks. Mina aga pakkisin endale toidu koju kaasa ning hakkasin kodus sööma.