Oli juba ammu teada, et 5. jaanuaril toimub minu vanemate 80 + 80 juubeliüritus. Algne mõte, et viskan aga jalad seinale, lähen söön ja joon seal rahulikult, ei saanud teoks seekord. Natukene enne jõule helistas mulle peojuht ning andis mulle ülesande korraldada laste ja lastelaste esinemine seal peol. Loomulikult pidi see saladus olema. Niipalju siis rahulikust peonautimisest selleks korraks.
Panin aju tööle ja no mitte midagi, täiesti tühi. Eriti tegi mulle muret nõue, et ka lapsed ise peavad midagi tegema. Mina ju ei oska midagi teha. No olgu, sportida oskan, aga ma ei saa seda ju seal laval teha. Järgmisena tuli mõte, et olen rahvatantsu tantsinud. Kõige lihtsam sealt Kaera-Jaan. Selleks aga vajaksin partnerit ning veel ühte paari. Pealegi pole mul ka muusikat ning rahvariideid. Jälle ei sobinud. Millalgi siis meenus, et mul kusagil kapipõhjas vedeleb altplokkflööt, mida kunagi ammu lapsepõlves õppisin mingi lastesaate järgi. Otsisin flöödi välja ja valisin ka ühe hästi kerge loo välja. Lugu siis "Sepapoisid". Hakkasin harjutama. Algus oli ikka väga vaevaline, kohe üldse mitte midagi ei mäletanud, kus noodid pilli peal asuvad. Iga korraga siiski läks paremaks see lugu. Millalgi Mailis küsis, et kas ta võiks ka kitarriga juurde tulla. Loomulikult lubasin. Koos ju julgem lavale minna. Kutsusime ka õetütre viiuliga juurde. Nüüd oli juba väike ansambel koos. Meritiga tegime minu proovides igasuguseid proove: küll ta laulis mulle taustaks prantsuse keeles, küll tegime kaanonit (Merit siis klaveril). Kahjuks peokohas klaverit ei olnud, seetõttu ei saanud seda kõike päris kavasse võtta. Oli näha, et Merit tahaks ka kaasa lüüa selles loos, aga talle polnud sobivat pilli. Oksab ta ju ainult klaverit mängida. Lõpuks mulle meenus, et meie naabritüdrukul on väga vahva pill kodus. Küsisin seda laenuks. Tegemist on rütmipilliga, seetõttu ei valmistanud sellega mängimine Meritile mitte mingit raskust. Nii me siis harjutasimegi igaüks omas nurgas põhiliselt. Mailisega proovisime paar korda koos ka. Alles laupäeva õhtul, seega peoeelsel õhtul, saime kogu kamba kokku, et koos harjutada.
Peale selle oli Meritil plaanis tantsida flamencot. Laenasime tema õpetajalt plaadi ja proovid võisid alata. Õepere tegi veel näidendit kaardimoorist. Päris kentsakas, aga nemadki said omavahel esimest korda kokku alles siin meie juures peoeelsel õhtul. Seega kulus päris suur osa õhtust nende etenduse proovidele. Lisaks sellele pidid vennalapsed tantsima midagi ning õetütar harjutas ka ühte laulu.
Järgmisel päeval oli tükk tegu, et kõik see kraam autosse kaasa pakkida. Kindluse mõttes, et mitte midagi maha ei unustaks, olin teinud isegi nimekirja. Samasuguse nagu siis teen, kui reisile läheme. Igatahes pidid meie autosse lisaks meile ära mahtuma plokkfööt, kaks kitarri, viiul, naabritüdruku pill, suured lambad (õe kingitus), kahed lilled (õde jättis ka oma lilled meile, sest tal oleks neid vanemate juures olnud võimatu varjata), Meriti flamenco riided jpm.
Suurest närvist mul söögiisu puudus täielikult. Sooja toitu siiski natukene pigistasin sisse. Ise mõtlesin, et peale esinemist on närv maas ja siis on aega küll ja küll süüa, oli ju ka külmlaud olemas. Õnneks olime kokku leppinud, et kohe peale söömist teeme oma etteaste ära. Seega väga kaua praadima ei pidanud. Esimesena tuligi ettekandmisele meie "Sepapoisid", millest kujunes tõeline kassikontsert - vead sees ning igaüks mängis omas rütmis, erilist kassilisust lisasid muidugi ka Meriti "Njäud". Ühesõnaga katastroof, aga õnneks inimesed olid viisakad ning midagi halba ei öelnud.
Musikaalsetel inimestel on soovitatav järgmist videot mitte vaadata, aga täpselt selliseks meie kassikontsert välja kujunes.
Merit hakkas flamenco tantsuga tegelema 3 kuud tagasi ning nimetatud juubeliüritusel esines ta alles teist korda. Ise ta leidis päris palju vigu oma tantsust, aga sellegipoolest oli see esinemine vägagi nauditav.
Lõppkokkuvõttes tuli päris pikk ja asjalik etteaste. Peagi selgus, et sellega asi ei piirdu minu jaoks. Minu ema nimekaim (siiski kahe ee-ga) ning kursuseõde tehnikumipäevilt soovis peale meie etteaste nägemist samuti omapoolse kingituse teha. Ta kogus kokku hulga lapsi ning haaras ka mind kampa ja hakkasime line tantsu õppima. Harjutasime ilma musikata. Tants ise pidi toimuma sama muusika järgi, mille järgi mu vennalapsed tantsisid. Mõeldud-tehtud, peagi asusime lavale. Laval selgus, et muusika on päris palju kiirem kui olime harjutanud. Seetõttu oli minul küll raskusi algul. Hetkel kui arvasin, et nüüd on ok, olen enam-vähem pihta saanud asjale, siis ajas õpetaja-eestantsija ise ka segi ning jälle oli kõik sassis. Kõige hullem oligi, et ta pani mind teise rea otsa nn eestantsijaks.
Merit hakkas flamenco tantsuga tegelema 3 kuud tagasi ning nimetatud juubeliüritusel esines ta alles teist korda. Ise ta leidis päris palju vigu oma tantsust, aga sellegipoolest oli see esinemine vägagi nauditav.
Lõppkokkuvõttes tuli päris pikk ja asjalik etteaste. Peagi selgus, et sellega asi ei piirdu minu jaoks. Minu ema nimekaim (siiski kahe ee-ga) ning kursuseõde tehnikumipäevilt soovis peale meie etteaste nägemist samuti omapoolse kingituse teha. Ta kogus kokku hulga lapsi ning haaras ka mind kampa ja hakkasime line tantsu õppima. Harjutasime ilma musikata. Tants ise pidi toimuma sama muusika järgi, mille järgi mu vennalapsed tantsisid. Mõeldud-tehtud, peagi asusime lavale. Laval selgus, et muusika on päris palju kiirem kui olime harjutanud. Seetõttu oli minul küll raskusi algul. Hetkel kui arvasin, et nüüd on ok, olen enam-vähem pihta saanud asjale, siis ajas õpetaja-eestantsija ise ka segi ning jälle oli kõik sassis. Kõige hullem oligi, et ta pani mind teise rea otsa nn eestantsijaks.
Nonii lõpuks saabus siis rahu ja vaikus, vähemalt niimoodi ma arvasin ning mõtlesin, et nüüd võiks sööma hakata lõpuks. Istusin laua ääres ja tee või tina, aga isu endiselt ei olnud. Samas tuli kelner ning küsis viidates minu taldriku poole, et kas ta võib selle minema viia. Ma ütlesin, et ei, ma veel sööks natukene. Tema viisakalt vastu: "Aga kell on juba neli, kohe tuleb kohv ja tort." Kugistasin siiski mõned ampsud kiiruga ning jäin torti ootama. Mida tegi Mirjam samal ajal? Koos kohviga toodi lauale ka suhkur sellistes sinistes pakikestes nagu Statoilis on valged pakikesed. Talle need hirmsasti meeldisid ning ta käis iga natukese aja tagant sealt laualt neid suhkrupakke näppamas. Õnneks ei olnud tal soovi neid korraga ära süüa, aga ta pistis need issile pintsaku taskusse. Kui tasku liiga paksult suhkrut täis sai, siis issi pani need pakikesed oma kohale salaja tagasi. Selline jant käis kuni peolt lahkumiseni. Enne väljumist tühjendas issi jällegi taskud ära. Sellegipoolest kodus kätt taskusse pannes oli koheselt tunda suhkrupakikesi. Millalgi oli Mirjam jälle märkamatult taskut täitmas käinud.
Peo lõpus selgus, et ma polnud ainuke inimene, kellel söömata jäi. Minu ema ja õde vitsutasid kahekesi laua taga sülti ja salatit süüa. Järelpärimise peale selgus, et neil samuti polnud aega varem süüa. Nad vähemalt sõid lõpuks. Mina aga pakkisin endale toidu koju kaasa ning hakkasin kodus sööma.
Peo lõpus selgus, et ma polnud ainuke inimene, kellel söömata jäi. Minu ema ja õde vitsutasid kahekesi laua taga sülti ja salatit süüa. Järelpärimise peale selgus, et neil samuti polnud aega varem süüa. Nad vähemalt sõid lõpuks. Mina aga pakkisin endale toidu koju kaasa ning hakkasin kodus sööma.
No comments:
Post a Comment