Spordist, aga seekord natukene teise külje pealt ehk suusatamisest

Juba eelmisel ja isegi üleelmisel aastal käis peast läbi mõte, osta Meritile korralikud suusad. Korralike all pean silmas õigete klambrite ja suusasaabastega komplekti. Sellised universaalsete lasteklambritega asjandused on meil majapidamises olemas, aga kuna Meritil on oma vanuse kohta suhteliselt suur jalg, siis juba eelmisel talvel ei länud tema tavaline saabas sinna universaalsetesse klambritesse sisse. Pealegi nende klambritega suusad lipardavad ja loperdavad lapsel jalas ning ega seda õiget suusamõnu nendega küll ei tunne. Esialgu vaatasin ikka kasutatud variante, aga mitme aasta jooksul meile sobivaid ei leidnud. Viimase tõuke andis see, kui üks sõbranna teatas, et nad just ostsid oma tütrele (kes on Meritist paar aastat noorem) uued suusad ning komplekt maksis miskit 120€. Hakkasin mõtlema, et korralikuma kasutatud komplekti eest küsitakse 85-100€. See vahe on kuidagi liiga väike, et otsustada kasutatu kasuks. Näiteks hoidsin pilku peal osta.ee-s ühtedel Järvineni suuskadel (sedakorda siiski ennast silmas pidades), see oksjon lõppes hinnaga 35€ ("osta kohe" hind oli 44€), millele lisandub postikulu. Täpselt samad suusad on müügil Rademaris hinnaga 44€, millest läheb veel maha kliendisoodustus. Ausalt öeldes minu jaoks tundub natukene absurdne see olukord.

Üleeile siis võtsime otsuse vastu, pakkisime Meriti autosse ning suund spordipoodi Veloplus kindla eesmärgiga lahkuda sealt poest suusakomplektiga. Reklaamiti välja lastekomplekti hinnaga 109,90 ilma keppideta ning 119,90 koos keppidega. Suuska sai valida kas alt sakkidega või tavalist. Läksime siis ostma seda alt sakilist varianti, kuna meile tundub, et algajal lapsel on sellega kergem ning ise ei pea määrimisega vaeva nägema. Siit soe soovitus - ärge kunagi uskuge reklaame! Oleme pidevalt täheldanud, et reklaamid ja tegelikkus ei vasta teineteisele. Selgus tõsiasi, et neid sakkidega suuski enam praktiliselt ei müüdagi. Samas soovitati meile uue tehnoloogiaga valmistatud nanogrip põhjaga suuska, mis on vaid 20€ kallim kui see komplekti kuuluv tavaline suusk. Tegemist on siis suusaga, mida ei tohi määrida. Suusapõhi on töödeldud pidamist hoidva kattega. Ok, tundus hea ja 20€ lisaks ehk ka üleelatav. Asusime saabast proovima, loomulikult seda odavat komplekti kuuluvat saabast sobivat suurust ei olnud. Valisime mingid paremad ning loomulikult kallimad. Lõppkokkuvõttes siiski tegi müüja meile need saapad odavamate saabaste hinnaga ning komplekti hind tuligi tõesti vaid 20€ kallim. Sobivad kepid on meil juba kodus olemas.

Järgmine samm oli loomulikult suusatama minek. Läksime Hiiu staadioni juurde. Mina võtsin sealt laenutusest endale suusad ja läksimegi rajale. Tegime Meriti väikest rada ehk siis seda, mida nad koolitunnis sõidavad. See oli alla kilomeetri pikk, täpselt enam ei mäleta. Esimesel laskumisel loomulikult panin juba metsa, hea et suuski ei murdnud. Kusjuures tegemist oli väikese mäega. Teist korda samal mäeharjal seistes mõtlesin, et kas võtan suusad alt ja jalutan alla või proovin veel. Siiski läksin seda teist teed, sest mulle tundus, et teine suusajälg oli parem. Selles jäljes jäingi püsti. Mida rõõmu! Nõrganärvilistel ehk suusatada oskavatel inimestel on sügavalt soovitatav edasist mitte lugeda, kui siis ainult omal vastutusel. Kui teised meile järgi tulid, siis olin suusatanud tund aega ja mida hullu, ma ei suutnud seda tükk aega uskudagi, aga olin suusatanud vaid 5 km. Viis kilomeetrit ühe tunniga! Kõik mu rõõm suusatamisest kukkus kolinaga kokku, see ei ole ju lihtsalt võimalik. Ma kõnnin ja jooksen ka kiiremini.

Sellegipoolest hakkas eile üha rohkem kummitama mõte, et peaks ikka endale ka suusad ostma. Esiteks kuidas nii sobib, et lapsel on ja sul endal pole. Ei saa koos suusatamaski käia. Teiseks need laenutuse suusad on ikka alla igasugust arvestust, tõenäoliselt uisku nendega saaks sõita, aga seda ma ei oska mitte üks teps. Alustaks ikka klassikast. Mõtlesime ja vaagisime pikalt. Lõpuks langes minu valik Karhu Eagle Optigrip põhjaga suuskadele. Sarnased nagu Meriti omadki, et ei peaks määrimisega jantima. Täna võtsimegi suuna Hawaii Expressi ning valisime sealt suusad, saapad, sidemed ja kepid välja. Muidugi abivalmis müüja aitas kõikjal. Põnts rahakotile päris suur, aga teisest küljest iga suusalaenutus maksab 4€ tund. Lisaks saab oma suuskadega ka kohta valida, näiteks saan siiasamasse Järve rajale minna kasvõi iga päev.

Suusad ostetud ning rajale. Valisin seekord Harku ringi (väikse Harku ringi), sest seal pole eriti mägesid. Juhtus see, mida olingi kartnud. Nende suuskade pidamine on tõesti väga hea, aga libisemist üldse ei ole. Vaatame asja helgemat poolt, tänu sellele jäin seekord püsti. Libisevate suuskadega oleksin vähemalt kaks korda kindlalt pikali käinud. Algus siiski oli megamõnus. Sain suusatada, suusad ei lipanud tagasi. Olin endale ka pulsikella peale pannud. Seda sellepärast, et näha, kui palju ma suusatan, mitte pulsi jälgimiseks. Pulss ju suusatamisega kõrgeks ei lähe, vähemalt nii ma arvasin. Peale kolmandat kilomeetrit oli toss väljas. Heitsin siis pilgu kellale ja pulss oli üle 170!!!! Loomulikult niimoodi kaua ei jaksa. Võtsin tempo maha, aga pulssi päris normaalseks ei saanudki. Selleks pean vist suuskadega käima, mitte suusatama. Niipea kui natuke suusatamise moodi liigutust tegin, kohe pulss jälle üleval. Peale selle läbisin kogu trassi vahelduvsammuga, sest paarsitõukeid ma lihtsalt ei jaksanud teha kuna suusad üldse ei libisenud. Nendel suuskadel ongi nn sissesõitmise aeg. Kaupluses öeldi, et selleks on 100 km, kusagilt foorumist lugesime, et kuni 200 km. Suusatasin täna 8 km, seega 92 jääb veel sõita enne kui suusad korralikult tööle hakkavad. Hetkel ladistab õues vihma sadada ning peas on mõte: " Mis pagana päraslt need suusad sai ostetud kui lumi nüüd täitsa ära kaob, aga mina tahaks oma 92 km ju ära sõita".

Pärast tuli oma esimese pinginaabriga jutuks lapsepõlv ning ta rääkis, millised suusahullud me kooli ajal olime. Mina, tema ja minu hilisem pinginaaber. Olime hullult Kadriorus ringi tuisanud, mägedest alla lasknud jmt teinud. Mina ei mäleta mitte midagi, huvitav küll. Seega kahtlesin ta jutus ja küsisin teiselt pinginaabrilt üle. Loomulikult ta kinnitas kuuldud juttu ning vähe sellest, rääkis veelgi hullemaid seiku mulle. Näiteks osalesime mingil suusavõistlusel Tallinna Velotrekil, sealt suusatasime Kadriorgu, kus suusatasime veel päris kaua. Vähe sellest, et suusatasime, me olime ehitanud mäele hüpekaid ning hüppasime seal oma pikkade suuskadega. Samuti käisime nende väikeste plastsuuskadega Politseipargis estakaadil sõitmas, sinnagi ehitasime veel lisaks hüppekaid. Täitsa uskumatu, aga mõlemad väidavad, et mina olin ka ja suusatsin ja hüppasin seal hüpekatel samuti. Ise ma küll ei mäleta. Huvitav, kuhu see suusaoskus siis kadunud on? Mägesid kardan praegu nagu tuld. Pigem võtan suusad jalast kui laskun suuskadel. Sellest hoolimata loodan, et lumi tuleb tagasi ning saan oma 92 km veel sel hooajal vähendada.

Nüüd aga ootab mind seapraad ning rummikoogid. Jah, tegin rummikoogid ise. Teist korda vist elu jooksul. Retsepti aga ma veel ei avalda, sest seda pean veel tuunima.