Spordist, aga seekord natukene teise külje pealt ehk suusatamisest

Juba eelmisel ja isegi üleelmisel aastal käis peast läbi mõte, osta Meritile korralikud suusad. Korralike all pean silmas õigete klambrite ja suusasaabastega komplekti. Sellised universaalsete lasteklambritega asjandused on meil majapidamises olemas, aga kuna Meritil on oma vanuse kohta suhteliselt suur jalg, siis juba eelmisel talvel ei länud tema tavaline saabas sinna universaalsetesse klambritesse sisse. Pealegi nende klambritega suusad lipardavad ja loperdavad lapsel jalas ning ega seda õiget suusamõnu nendega küll ei tunne. Esialgu vaatasin ikka kasutatud variante, aga mitme aasta jooksul meile sobivaid ei leidnud. Viimase tõuke andis see, kui üks sõbranna teatas, et nad just ostsid oma tütrele (kes on Meritist paar aastat noorem) uued suusad ning komplekt maksis miskit 120€. Hakkasin mõtlema, et korralikuma kasutatud komplekti eest küsitakse 85-100€. See vahe on kuidagi liiga väike, et otsustada kasutatu kasuks. Näiteks hoidsin pilku peal osta.ee-s ühtedel Järvineni suuskadel (sedakorda siiski ennast silmas pidades), see oksjon lõppes hinnaga 35€ ("osta kohe" hind oli 44€), millele lisandub postikulu. Täpselt samad suusad on müügil Rademaris hinnaga 44€, millest läheb veel maha kliendisoodustus. Ausalt öeldes minu jaoks tundub natukene absurdne see olukord.

Üleeile siis võtsime otsuse vastu, pakkisime Meriti autosse ning suund spordipoodi Veloplus kindla eesmärgiga lahkuda sealt poest suusakomplektiga. Reklaamiti välja lastekomplekti hinnaga 109,90 ilma keppideta ning 119,90 koos keppidega. Suuska sai valida kas alt sakkidega või tavalist. Läksime siis ostma seda alt sakilist varianti, kuna meile tundub, et algajal lapsel on sellega kergem ning ise ei pea määrimisega vaeva nägema. Siit soe soovitus - ärge kunagi uskuge reklaame! Oleme pidevalt täheldanud, et reklaamid ja tegelikkus ei vasta teineteisele. Selgus tõsiasi, et neid sakkidega suuski enam praktiliselt ei müüdagi. Samas soovitati meile uue tehnoloogiaga valmistatud nanogrip põhjaga suuska, mis on vaid 20€ kallim kui see komplekti kuuluv tavaline suusk. Tegemist on siis suusaga, mida ei tohi määrida. Suusapõhi on töödeldud pidamist hoidva kattega. Ok, tundus hea ja 20€ lisaks ehk ka üleelatav. Asusime saabast proovima, loomulikult seda odavat komplekti kuuluvat saabast sobivat suurust ei olnud. Valisime mingid paremad ning loomulikult kallimad. Lõppkokkuvõttes siiski tegi müüja meile need saapad odavamate saabaste hinnaga ning komplekti hind tuligi tõesti vaid 20€ kallim. Sobivad kepid on meil juba kodus olemas.

Järgmine samm oli loomulikult suusatama minek. Läksime Hiiu staadioni juurde. Mina võtsin sealt laenutusest endale suusad ja läksimegi rajale. Tegime Meriti väikest rada ehk siis seda, mida nad koolitunnis sõidavad. See oli alla kilomeetri pikk, täpselt enam ei mäleta. Esimesel laskumisel loomulikult panin juba metsa, hea et suuski ei murdnud. Kusjuures tegemist oli väikese mäega. Teist korda samal mäeharjal seistes mõtlesin, et kas võtan suusad alt ja jalutan alla või proovin veel. Siiski läksin seda teist teed, sest mulle tundus, et teine suusajälg oli parem. Selles jäljes jäingi püsti. Mida rõõmu! Nõrganärvilistel ehk suusatada oskavatel inimestel on sügavalt soovitatav edasist mitte lugeda, kui siis ainult omal vastutusel. Kui teised meile järgi tulid, siis olin suusatanud tund aega ja mida hullu, ma ei suutnud seda tükk aega uskudagi, aga olin suusatanud vaid 5 km. Viis kilomeetrit ühe tunniga! Kõik mu rõõm suusatamisest kukkus kolinaga kokku, see ei ole ju lihtsalt võimalik. Ma kõnnin ja jooksen ka kiiremini.

Sellegipoolest hakkas eile üha rohkem kummitama mõte, et peaks ikka endale ka suusad ostma. Esiteks kuidas nii sobib, et lapsel on ja sul endal pole. Ei saa koos suusatamaski käia. Teiseks need laenutuse suusad on ikka alla igasugust arvestust, tõenäoliselt uisku nendega saaks sõita, aga seda ma ei oska mitte üks teps. Alustaks ikka klassikast. Mõtlesime ja vaagisime pikalt. Lõpuks langes minu valik Karhu Eagle Optigrip põhjaga suuskadele. Sarnased nagu Meriti omadki, et ei peaks määrimisega jantima. Täna võtsimegi suuna Hawaii Expressi ning valisime sealt suusad, saapad, sidemed ja kepid välja. Muidugi abivalmis müüja aitas kõikjal. Põnts rahakotile päris suur, aga teisest küljest iga suusalaenutus maksab 4€ tund. Lisaks saab oma suuskadega ka kohta valida, näiteks saan siiasamasse Järve rajale minna kasvõi iga päev.

Suusad ostetud ning rajale. Valisin seekord Harku ringi (väikse Harku ringi), sest seal pole eriti mägesid. Juhtus see, mida olingi kartnud. Nende suuskade pidamine on tõesti väga hea, aga libisemist üldse ei ole. Vaatame asja helgemat poolt, tänu sellele jäin seekord püsti. Libisevate suuskadega oleksin vähemalt kaks korda kindlalt pikali käinud. Algus siiski oli megamõnus. Sain suusatada, suusad ei lipanud tagasi. Olin endale ka pulsikella peale pannud. Seda sellepärast, et näha, kui palju ma suusatan, mitte pulsi jälgimiseks. Pulss ju suusatamisega kõrgeks ei lähe, vähemalt nii ma arvasin. Peale kolmandat kilomeetrit oli toss väljas. Heitsin siis pilgu kellale ja pulss oli üle 170!!!! Loomulikult niimoodi kaua ei jaksa. Võtsin tempo maha, aga pulssi päris normaalseks ei saanudki. Selleks pean vist suuskadega käima, mitte suusatama. Niipea kui natuke suusatamise moodi liigutust tegin, kohe pulss jälle üleval. Peale selle läbisin kogu trassi vahelduvsammuga, sest paarsitõukeid ma lihtsalt ei jaksanud teha kuna suusad üldse ei libisenud. Nendel suuskadel ongi nn sissesõitmise aeg. Kaupluses öeldi, et selleks on 100 km, kusagilt foorumist lugesime, et kuni 200 km. Suusatasin täna 8 km, seega 92 jääb veel sõita enne kui suusad korralikult tööle hakkavad. Hetkel ladistab õues vihma sadada ning peas on mõte: " Mis pagana päraslt need suusad sai ostetud kui lumi nüüd täitsa ära kaob, aga mina tahaks oma 92 km ju ära sõita".

Pärast tuli oma esimese pinginaabriga jutuks lapsepõlv ning ta rääkis, millised suusahullud me kooli ajal olime. Mina, tema ja minu hilisem pinginaaber. Olime hullult Kadriorus ringi tuisanud, mägedest alla lasknud jmt teinud. Mina ei mäleta mitte midagi, huvitav küll. Seega kahtlesin ta jutus ja küsisin teiselt pinginaabrilt üle. Loomulikult ta kinnitas kuuldud juttu ning vähe sellest, rääkis veelgi hullemaid seiku mulle. Näiteks osalesime mingil suusavõistlusel Tallinna Velotrekil, sealt suusatasime Kadriorgu, kus suusatasime veel päris kaua. Vähe sellest, et suusatasime, me olime ehitanud mäele hüpekaid ning hüppasime seal oma pikkade suuskadega. Samuti käisime nende väikeste plastsuuskadega Politseipargis estakaadil sõitmas, sinnagi ehitasime veel lisaks hüppekaid. Täitsa uskumatu, aga mõlemad väidavad, et mina olin ka ja suusatsin ja hüppasin seal hüpekatel samuti. Ise ma küll ei mäleta. Huvitav, kuhu see suusaoskus siis kadunud on? Mägesid kardan praegu nagu tuld. Pigem võtan suusad jalast kui laskun suuskadel. Sellest hoolimata loodan, et lumi tuleb tagasi ning saan oma 92 km veel sel hooajal vähendada.

Nüüd aga ootab mind seapraad ning rummikoogid. Jah, tegin rummikoogid ise. Teist korda vist elu jooksul. Retsepti aga ma veel ei avalda, sest seda pean veel tuunima.
 

Üllatustekuu

Tõeline üllatustekuu on olnud. 16. detsembril oli Flamencostuudio "Fiesta" jõulupidu Džingli hotellis. Tegemist on tantsustuudioga, kus Merit tantsib alates oktoobrist. Esiteks ei sobinud talle eriti ETV mudilaskoori ajad, teiseks kevadel ta arvaski, et ta sooviks pigem tantsida kui laulda. Seetõttu loobusime raske südamega (raske süda oli tõenäoliselt siiski ainult lapsevanematel) ETV mudilaskoorist ning panime ta flamencotantsu kirja. Olin ise temaga esimeses tunnis kaasas ning tunnis nähtu oli suhteliselt šokeeriv - nii raske tundus mulle see flamenco. Mõtlesin, et vaene Merit sellega küll hakkama ei saa. Läks aga teisiti. Tegelikult oli juba varem kuulda, et ta saab igas tunnis kiita ning on üldse tubli. Sellegipoolest oli üllatus suur, kui nimetatud jõulupeol valiti Merit "Aasta parimaks tantsijaks". Auhinnaks oli flamenco lehvik. Merit valis omale helesinise.

Mõned päevad hiljem toimus Kaari Sillamaa Kaunite Kunstide Koolis "Kuldse Maski Gala". See on igaaastane üritus, kus tunnustatakse noori näitlejaid, lauljaid ning tantsijaid igasuguste erinevate auhindadega. Ühtalsi on see ka kooli jõulupidu. Ma isegi enam ei oska öelda, kui kaua Mailis on seal koolis käinud, aga millegipärast pole ma kunagi varem sellele üritusele sattunud. Küll oli Mirjam tita, polnud teda kellelgai jätta, küll oli mingi muu põhjus/probleem. Minu ema ja isa eelmisel aastal käisid. Seekord kõik nagu klappis. Trenn jäi ära, sest Evelin on Portugalis jooksulaagris ning ükski asendaja ei saanud asendada. Mirjami sai kah turvaliselt isaga koju jätta. Otsustasin, et seekord ma küll lähen ja loomulikult ei pea ma seda kahetsema. Mailis valiti "Aasta naisnäitlejaks Noorteteatris" ning auhinnaks loomulikult kuldne mask.

Ausalt öeldes võtab sõnatuks, kui tublid lapsed mul on. Teisest küljest on mul väga hea meel, et nimetatud huvikoolides niimoodi lapsi tunnustatakse ja kiidetakse. See ongi ju see jõud, mis lapsele hinge läheb ning ta tegeleb meelsasti oma hobiga.

Natuke spordijuttu jälle

Olen laisk olnud ja pole ammu midagi kirjutanud. Tegelikult ei ole midagi eriti huvitavat ju juhtunud ka vahepeal. Sportimisega ei ole ka just kõige paremad lood vahepeal olnud. Ilmad läksid jahedamaks ja lumi tuli maha ning minul kui algajal puudus vajalik varustus. Kuna meie poodides on hinnad ikka väga kõrged ning ka valikut eriti pole, siis tellisin omale uut varustust internetipoodidest. Selleks ajaks kui asjad kohale jõudsid, oli ka lumi juba vahepeal maha tulnud. Seega olin täiendanud enda riietevaru, kuid lumes jooksmiseks sobivaid jalatseid endiselt ei olnud. Neid ma ei julgenud internetist ilma proovimata osta. Kuna ma oma laiskuses ei viitsi üldse riideid/jalanõusid proovida, siis on mul need jalatsid siiani soetamata. Minu jaoks on tõesti suur ettevõtmine, et minna poodi erinevaid jalatseid proovima/valima. Viimase jooksuringi tegin 16. novembril, seega üle kuu aja tagasi. 

Õnneks ma ainult diivanil ka vedelenud ei ole. Seda ei saakski ma endale lubada, sest olen endale järgmiseks aastaks päris vinged eesmärgid püstitanud. Hakkasin jälle suhteliselt aktiivselt Evelini trennis käima. Eesmärgiks vähemalt kolm Evelini trenni nädalas, sh kindlasti kolmapäevane jõutreening ning lisaks veel vähemalt korra nädalas ujumist. Loomulikult ei ole mul õnnestunud oma plaanidest kinni pidada. Esiteks kindlasti seetõttu, et nüüd käin Evelini trennis Nõmme ujulas, mis on tunduvalt kaugemal kui Rahumäe Põhikool, kus eelmisel aastal sai käia. Teiseks muidugi kimbutavad haigused aeg-ajalt. Midagi tõsist pole olnud, aga nohu, kurk-valus stiilis hädad. Kolmandaks ainult õhtused ajad, kahjuks ei ole mul alati soovitud ajal lapsehoidjat võtta. Nii juhtubki, et seatud plaan logiseb siit ja sealt. E, T ja N on Evelinil Fat Burn tunnid, ehk siis selline mõnus tantsuline aeroobika. Kohati päris rasked sammude kombinatsioonid. Natuke vahele või lõppu ka jõuharjutusi, aga seda tõesti vaid näpuotsaga, sest aeg saab otsa. Kolmapäeviti on aga Body Toning & Streching ehk maakeeli jõutreening. Rahulikus tempos võetakse kõik lihasrühmad läbi. Mulle üldse ei meeldi seal Nõmme ujulas see süsteem, et aega on 90 min. Trenn ise kestab juba 60 min, natuke varem peab ju kohal ka olema. Kohale jõudmise aeg sõltub muidugi ka bussist. Peale trenni siis kiiruga pesema, kui buss on hiljem tulnud, siis jõuab korraks ka saunast läbi hüpata. Ühesõnaga üks kiire-kiire-kiire koguaeg, et jõuaks õigel ajal välja. Kuna mul on kuukaart praegu, siis mul ei olegi üldse raha kaasas, et juurde maksta, kui peaks juhtuma, et õigel ajal ei jõua. Samas tahaks ju peale trenni just rahulikult saunas vedeleda ning rahulikult pesta-kuivatada.

Praegu on Evelin ise Portugalis jooksulaagris ning trenne annavad asendajad. Siiani olen kokku puutunud ühe asendajaga. Nüüd ma saan palju paremini aru, mida Evelin silmas pidas, kui ta ütles, et ta teeb kõiki harjutusi nn ennastsäästvalt nagu maratonijooksjale omane. Minu arvatses vehib ja rabeleb Evelin seal ees täiega, teeb ise peaaegu kõike kaasa. See uus asendaja aga on tõeline energiapomm seal ees. Tema liigutused on tõesti palju nurgelisemad, tegelikult ma lihtsalt ei oska iseloomustada, aga vahe on silmaga nähtav. Jutukas on ta ka.  Harjumatu minu jaoks on see, kui ta teeb näoga meie poole. Olen harjunud treenerit selja tagant nägema. Olen praeguseks ainult kahte asendaja trenni jõudnud, aga ma poleks osanud kunagi arvatagi, et hakkan puudust tundma Evelini rasketest sammukombinatsioonidest ja pikkadest kombinatsioonijadadest. Siiani arvasin vastupidi, et võiks kergemad olla, siis ei pea aju nii palju töötama trenni ajal. Nüüd kui oli kerge ja lühike kombinatsioon, siis tundus see nii lahja. Eks paistab, kuidas edasised trennid tulevad. Kolmapäevane jõutreening oli ka hoopis teistsugune. Sellel treeneril iga treening lõpeb blank-iga. Siiani olin ainult kuulnud sellest, aga nüüd siis olen ka reaalselt teinud. Varsti peaks juba palju kergem olema. Ta muidu annab hoopis Zumba treeninguid sealsamas Nõmme ujulas. Tõenäoliselt sel ajal, kui Evelini ei ole, võtan ja käin millalgi ka seal Zumbas ära. Proovin, kuidas see stiil mulle sobib. Siiani lihtsalt vaadates tundub väga raske olevat, ehk ise tehes ei ole enam nii raske.

Nagu mainitud, käin ka ujumas. Tavaliselt ujun 800-1000m, seejärel mõnulen aurusaunas. Üldjuhul ujun siiski 1 km mitte vähem, aga mõnikord peab vähemaga ka leppima. Rohkem esialgu veel ei jõua. Täna olin küll rõõmsalt üllatunud, kui oma 1 km lõpetasin ajaga 45-46 min. Täpselt ei tea, sest jälgisin tavalist suurt kella seina peal. Tavaliselt kulutan sama distantsi ujumiseks 50 min. Kuna ujun ilma pulsikellata, siis mul pole õrna aimugi, millise pulsiga ujun, aga tempo on rahulik ja hinnanguliselt pulss kõrgeks ei lähe. Ma ei ole kunagi mõelnudki, et ujumises võiks selline ajaparandus tulla, sellegipoolest tegi see meele väga rõõmsaks. Tegelikult ootan samasugust läbimurret hoopis jooksmises, st et sama pulsi juures jookseksin kiiremini. Paar päeva tagasi lugesin ühest blogist, et sealsel blogijal kulus selleks kaks aastat. Masendav, kui nii kaua ootama peab.