Mirjam ja sõnad

Kuna endal pole vahepeal midagi põnevat juhtunud, siis kirjutan seekord Mirjami krutskitest.

Mirjam 2 a ja 8 kuud
Mirjamil tähendab sõna "U" tegelikult "Mina".
Mirjam mänguhoos tegeleb oma asjadega. Issi kõrvalt ütleb: "Mirjam, ütle Mi Mi Mi".
Mirjam: "Mi Mi Mi".
Issi: "Mi Mi Mi".
Mirjam: " Mi Mi Mi"
Issi: "Mirjam, ütle Mi-na, Mi-na".
Mirjam natuke pahaselt: "Ei, U!".

Jooksuseminar Oru hotellis

Olen end vist juba täiesti hulluks jooksnud. Igatahes jõudsin millalgi juuli keskel arusaamisele, et olen juba päris hea vastupidavuse baaspõhja endale alla ladunud ja nüüd tahaks ka kiirust juurde saada. Hakkasin sellekohast infot netist otsima ning sattusin Nike Running Clubi poolt korraldatava seminar/treeningu info peale. Seminari läbivaks teemaks oli: "Kuidas arendada kiirust", millele hiljem järgnes praktiline pool Kadrioru pargis teemaga:"Kuidas teha lõigutreeninguid". Täpselt just see, mida ma vajasin. Otsustatud see saigi, et sinna ma lähen. Täna ma siiski enam nii otsusekindel ei olnud ning võttis tükk aega, enne kui julgesin raha ära maksta. Õhtul siis hakkasin, süda saapasääres, Oru hotelli poole minema ja mis kõige hullem, ma jõudsin sinna ka kohale. Loengu pool mind ei hirmutanudki eriti. Osa jutust, mis seal räägiti, oli mulle juba teada, aga kuulsin ka palju uut. Sain mõtteid, kuidas oma treeninguid efektiivsemaks muuta. Ma arvasin, et seal koolitusel on enamus mehed ja mõned naised siis sekka. Tegelikult oli grupis ainult kaks meest, ülejäänud olid naised.

Siis saabus kardetud treeningu aeg. Minu põhiline kartus, et ma ei suuda grupis püsida, haihtus õnneks varsti. Soojendusjooks oli ikka tõeline sörk, pudeneda polnud võimalik. Peale soojendusjooksu tegime venitusi ja soojendusharjutusi. Seejärel juba tulid põlvetõste/sääretõste jooksud erinevates tempodes. Seejärel nn lahtijooksud erinevate kiirustega. Põhimõtteliselt näidati meile, milline võiks olla võistluseelne soojendus. Kui lahtijooksud läbi said, siis valdav osa grupist (mina kaasaarvatud) arvas, et nüüd on kõik, tagasisörk hotelli ja koju. Selgus aga, et nüüd alles treening algab. Rahvas naeris, et see soojendus väsitas ju korralikult ära, et ei suuda nagu ettegi kujutada, et nüüd peaks veel võistlema minema. Tegime 3x200 lõiku. Tagantjärele tarkus - oleksin pidanud viimase lõigu ära jätma, samuti oli mul lõikude kiirus valesti valitud e. siis liiga kiire. Treener Margus Pirksaar ütles, et see on normaalne, et alguses valesti läheb ja üleüldse pidi just esimene lõigutreening kõige hullem olema. Hiljem keha harjuvat ära. No minul oli pärast igatahes selline tunne nagu oleks reitest lihasetükid lausa välja kistud. Tegemist oli väga tugeva treeninguga. Arvestuste kohaselt oleks pidanud treening kell 20.00 paiku ära lõppema. Tegelikult lõppes kusagil 20.30 ja 21.00 vahel. Koju minnes pidin veelkord oma jõuvarud kokku korjama ja bussi peale spurtima, sest järgmine buss sellisel hilisel ajal tuleb ju tont teab millal alles, aga kodus ootas Mirjam, kelle uneaeg algas kell 21.00.

Igatahes oli mul täna väga hariv ja huvitav õhtupoolik. Toredad treenerid olid Margus Pirksaar ja Einar Kaigas. Järgmine sama hull või veel hullem temp on plaanis augustis.

Tervisejooks Merimetsas

Tänane tervisejooksu etapp toimus Merimetsas. Kuna sinna oleks nii bussi kui ka jalgrattaga suhteliselt vastik minna, siis istutasin end seekord sõbrantsi auto peale ning läksime koos jooksma. Rada oli väga hea, mõnus metsarada, no täpselt minu maitse. Jooks ise oli igav - ei tapnud ma ühtegi looma ära ega midagi muud huvitavat samuti ei juhtunud. Korraldajate väitel oli rada 4 km pikk, minu sõbrantsi tark telefon aga väitis, et miskit 3,5 km. Huvitav, kummal siis nüüd õigus on? Kui korraldajatel, siis suutsin enda kohta väga hea jooksu teha. Kui aga telefonil, siis oli täiesti tavapärane jooks. Igatahes lõpetasin ajaga 27.19. Sõbrantsile suutsin seekord rohkem kui minutiga ära teha.

Jooks, mis lõppes konna surmaga

Tavaliselt käin jooksuetappidel kolmapäeviti. Kui aga millegipärast ei saa kolmapäeval jooksma minna, siis on seda võimalus teha ka neljapäeviti. Neljapäeviti toimub selle sarja sõsarüritus e. neljapäeviti käivad etappidel kepikõndijad. Ma ei saa öelda, et ma poleks kolmapäeval minna saanud, aga mulle sobis lihtsalt neljapäev rohkem. Esiteks sobis see paremini minu treeningplaaniga ja teiseks sobis mulle paremini asukoht. Etapp toimus jällegi Pääsküla rabas ning seega sain ühe linnukese jalgrattaga käimise kohta kirja.

Rada oli 3,5 km pikk. Kulges mööda suuremaid teesid (kruusateid) rabas ning ka väiksemaid metsateid pidi. Raja lõpupoole oli ka üks suhteliselt lauge tõus, no selline täpselt minu maitse järgi tõus, st et mitte liiga järsk ega liiga pikk. Läksin rajale plaaniga joosta kolm ringi. Seetõttu võtsin kohe alguses suhteliselt rahuliku tempo. Ma ei olnud veel vist poolt kilomeetritki jooksnud, kui ma nagu silmanurgast silmasin midagi paremal pool tee ääres, aga ega ma ei vaevunud põhjalikult vaatama. No ja siis järsku see asi hüppas ja hüppas täpselt minu hetkel õhus oleva vasaku jala alla. Loomulikult ma ei jõudnud reageerida ning olingi konna laiaks astunud. Pöörasin veel tagasi, et vaadata, kas ta ellu jäi ja et ta tee pealt ära tõsta. Ega ma jälle väga põhjalikult ei uurinud, olin täiesti šokis, aga ta tundus siiski surnud olevat. Ma väga loodan, et oli, et ta sinna täisvigasena vaevlema ei jäänud. Seejärel jooksin edasi, süda valutamas konna pärast. Oli igati hea tunne kohata jälle neid tuttavaid silte: 1 km, 2 km, 3 km jne. Esimesed kaks kilomeetrit püsisin graafikus ilusti. Kolmandal kilomeetril juba hakkasin tundma, et nagu ei jaksa eriti. Kolmanda kilomeetri sildi juures oligi näha, et olen tublisti tempos järele andnud ning lõpetasin esimese ringi häbiväärse ajaga. Siiski jõudsin endaga kokkuleppele, et lähen teisele ringile. Mida meeter edasi, seda töntsimaks mu samm muutus. Kuna ma teise ringi lõpus juba väga vaevaliselt liikusin, siis ma plaanitud kolmandale ringile ei läinud. Läksin hoopis tervisekontrolli, mida mul on võimalik teostada kolm korda kogu jooksuetappide perioodi jooksul. Esimese kontrolli tegin kohe esimesel etapil ja nüüd perioodi keskel siis teine kontroll. Pärast seda ma enam ei imesta, et mul jõudu ei olnud. Peale jooksmist oli mu vererõhk 114/79, no kui madal see siis veel enne võis olla. Muud näitajad olid väga head. Rasvaprotsent on vähenenud 6,5% võrra. Veresuhkur ja kolesterool olid väga head (vähemalt nii mulle öeldi).

Leedu jänesekapsa supp

Kes on minu reisiblogi lugenud, see teab, et ostsin Leedust Druskininkai linna lähedalt kaasa mingisuguse jänesekapsa taolise asja, millest saab suppi teha. Täna siis tegin seda suppi lõpuks. Kuna ma päris täpselt ei teadnud, millega tegu on, siis otsustasin teha hapuoblikasupi taolise supi. Nime sai supp oma päritolu järgi :"Leedu jänesekapsa supp".

Koostis: 3 l puljongit; 75 g odratangu; 7 kartulit; 450 g maasuitsusinki; kolmandik konserveeritud jänesekapsa purgi sisu

Serveerimiseks: 9 keedetud-hakitud muna, hapukoort ja hakitud tilli

Odratangud panin puljongiga keema, keetsin 10 min. Seejärel lisasin kooritud-tükeldatud kartulid ning keetsin pehmeks. Lõpuks lisasin nn jänesekapsaid ning singiribad. Keetsin veel 2-3 min ja valmis. Serveerida hakitud muna ja hapukoorega, peale puistata hakitud maitserohelist. Järgmisel korral tõenäoliselt pruunistan  maasuitsusingi enne lisamist pannil. Arvan, et niimoodi tuleb supp veelgi parem.

Korralik perenaine oleks muidugi keetnud lihapuljongi, mina aga kasutasin puljongikuubikuid. Lihapuljongiga oleks see supp veelgi parem tulnud. Supp tuli tõesti hea. Ainult Mirjam pirtsutas, lõpuks siiski oli nõus sealt supi seest ära sööma kõik singitükid. Paratamatult sattus ka muid komponente suhu. Kuna 2/3 purki jäi veel alles, siis saame sealt veel kaks korda suppi teha :) Pärast supi söömist tuvastasime, et tegemist on siiski vist hapuoblikatega. Huvitav, kuidas need konserveeriti? Kui teaks, saaks edaspidigi nautida hapuoblikasuppi aastaringselt.

Minu elamus seikluspordi etapil

Kes veel ei tea, siis kevadel tegin hullu otsuse ning otsustasin osaleda Stamina poolt korraldadavatel tervisejooksu kolmapäevakutel. Mis tehtud, see tehtud ning nüüd käingi kolmapäeviti jooksuetappidel.

Eile, kui etapi kirjeldust lugesin, hakkasid mul küll jalad värisema. Seekord ootas ees tavapärasest täiesti erinev etapp e. seiklusspordi etapp. Seiklusspordile omaselt ei ole rada tähistatud nooltega, vaid võistlejad saavad stardis kaardi kontrollpunktidega, mis tuleb läbida numbrite järjekorras. No mina oleks ükskord ka tähistatud rajal peaaegu vales suunas jooksnud, rääkimata siis tähistamata rajast. Etapp ise toimus Pääsküla rabas. Stardipaika sõitsin jalgrattaga hästi rahulikus tempos. Nähes kaarti, mis mulle anti, võttis ikka esialgu silme eest täiesti kirjuks. Sain siiski enne starti päris palju vihjeid. Läksin rajale. Esimesse kontrollpunkti jooksin põhimõtteliselt teiste sabas, arvatavasti oleksin ka ise üles leidnud siiski. Järgnev kaevikujooksurada ei olnudki üldse hull. Suutsin seal isegi paarist inimesest mööduda. Kaeviku otsas unustasin oma kaarti komposteerida, aga õnneks üks hea tädi hüüdis mulle, et komposter tuleb ka teha. Seejärel ei olnud tee leidmine väga raske, natuke siiski sai keset teed seistud ja teistega arutatud ning seejärel suund laudteele. Laudtee oli päris pikk ja päris kitsas. Ega seal ju teistest mööda ei pääse. Ega minul ei olnudki probleemi mööda pääsemisega, ikka vastupidi. Minu tempo on nii aeglane, et jään teistele jalgu. Üritasin püsida teiste tempos, et mitte jalus olla, aga loomulikult see ei õnnestunud. Vahepeal siiski oli mingi koht, kus sain raja kõrvale astuda, et minu taga vaevlev inimene mööda lasta. Astusin kõrvale ning minust möödus terve inimeste rong. Vaesekesed pidid niikaua minu sabas sörkima. Varsti jõudsingi kolmandasse kontrollpunkti, komposteerisin oma kaardi ning jäin huviga kuulama teiste arutelu edasise tee üle. Kaardi peal olev punane jutt (ehk tee linnulennult järgmisse kontrollpunkti) läks paremale võpsikusse. Mina aga olin stardist saanud kaasa soovituse joosta mööda laudteed edasi vasakule ning siis suurt teed mööda, ühesõnaga päris suure ringiga. Sellel otseteel olla päris suured kraavid, mis tuleks siis ületada. Enamus rahvast pööraski paremale võpsikusse, mina ja üks teine naisterahvas keerasime vasakule. Nimetatud naisterahvas kadus suhteliselt kiiresti minu silmapiirilt ning olin äkitselt täiesti üksi rajal. Jooksutempo oli mul päris aeglane, sest olin end enne seal laudteel suhteliselt rihmaks tõmmanud. Mingi aja möödudes, oh üllatust, saabus võpsikust ka see kamp, kes kolmandas kontrollpunktis paremale pööras. Seega kulus neil selle otsetee läbimiseks päris palju aega ning kuulda oli kommentaare: "Rõve". Nüüd siis jooksin jälle sama pundiga edasi. Peagi tuli neljas kontrollpunkt ning läbida tuli mäejooksu rada. Vot see oli küll tõeline mäejooks või minu puhul siiski mäekõnd. Ei suutnud mina küll seal joosta, tõusud ja langused olid väga järsud. Üks meesterahvas jooksis seal küll sellise tempoga nagu tegemist oleks sileda maapinnaga. Õnneks seal oli möödalaskmise võimalus olemas. Viiendas kontrollpunktis tuli visata pall korvi. Enne edasi joosta ei saa, kui pall on korvirõnga läbinud. Päris mitu korda pidin viskama enne kui õnnestus. Viskamise ajal oli pulss ilusti normaalsemaks läinud ning nüüd sai rahulikult omas tempos joosta. Häbi, aga jooksin siin täiesti teiste järgi. Jõudsin kuuendasse kontrollpunkti, kus tuli kokku panna puzzle (Kõrvemaa kaart). Mulle tundus, et pusisin seal igaviku, aga tõenäoliselt siiski mitte. Jäänud oligi vaid lõpuspurt, sest finiš juba paistis ning pulss oli ka päris rahulikuks vajunud. Kogu raja peale kulus mul 40.40. Raja pikkus linnulennult oli 3,8 km, aga minu tegelikku joostud raja pikkust ma ei tea. Sõbrantsile jäin seekord 1,33 minutiga alla.