Kes veel ei tea, siis kevadel tegin hullu otsuse ning otsustasin osaleda Stamina poolt korraldadavatel tervisejooksu kolmapäevakutel. Mis tehtud, see tehtud ning nüüd käingi kolmapäeviti jooksuetappidel.
Eile, kui etapi kirjeldust lugesin, hakkasid mul küll jalad värisema. Seekord ootas ees tavapärasest täiesti erinev etapp e. seiklusspordi etapp. Seiklusspordile omaselt ei ole rada tähistatud nooltega, vaid võistlejad saavad stardis kaardi kontrollpunktidega, mis tuleb läbida numbrite järjekorras. No mina oleks ükskord ka tähistatud rajal peaaegu vales suunas jooksnud, rääkimata siis tähistamata rajast. Etapp ise toimus Pääsküla rabas. Stardipaika sõitsin jalgrattaga hästi rahulikus tempos. Nähes kaarti, mis mulle anti, võttis ikka esialgu silme eest täiesti kirjuks. Sain siiski enne starti päris palju vihjeid. Läksin rajale. Esimesse kontrollpunkti jooksin põhimõtteliselt teiste sabas, arvatavasti oleksin ka ise üles leidnud siiski. Järgnev kaevikujooksurada ei olnudki üldse hull. Suutsin seal isegi paarist inimesest mööduda. Kaeviku otsas unustasin oma kaarti komposteerida, aga õnneks üks hea tädi hüüdis mulle, et komposter tuleb ka teha. Seejärel ei olnud tee leidmine väga raske, natuke siiski sai keset teed seistud ja teistega arutatud ning seejärel suund laudteele. Laudtee oli päris pikk ja päris kitsas. Ega seal ju teistest mööda ei pääse. Ega minul ei olnudki probleemi mööda pääsemisega, ikka vastupidi. Minu tempo on nii aeglane, et jään teistele jalgu. Üritasin püsida teiste tempos, et mitte jalus olla, aga loomulikult see ei õnnestunud. Vahepeal siiski oli mingi koht, kus sain raja kõrvale astuda, et minu taga vaevlev inimene mööda lasta. Astusin kõrvale ning minust möödus terve inimeste rong. Vaesekesed pidid niikaua minu sabas sörkima. Varsti jõudsingi kolmandasse kontrollpunkti, komposteerisin oma kaardi ning jäin huviga kuulama teiste arutelu edasise tee üle. Kaardi peal olev punane jutt (ehk tee linnulennult järgmisse kontrollpunkti) läks paremale võpsikusse. Mina aga olin stardist saanud kaasa soovituse joosta mööda laudteed edasi vasakule ning siis suurt teed mööda, ühesõnaga päris suure ringiga. Sellel otseteel olla päris suured kraavid, mis tuleks siis ületada. Enamus rahvast pööraski paremale võpsikusse, mina ja üks teine naisterahvas keerasime vasakule. Nimetatud naisterahvas kadus suhteliselt kiiresti minu silmapiirilt ning olin äkitselt täiesti üksi rajal. Jooksutempo oli mul päris aeglane, sest olin end enne seal laudteel suhteliselt rihmaks tõmmanud. Mingi aja möödudes, oh üllatust, saabus võpsikust ka see kamp, kes kolmandas kontrollpunktis paremale pööras. Seega kulus neil selle otsetee läbimiseks päris palju aega ning kuulda oli kommentaare: "Rõve". Nüüd siis jooksin jälle sama pundiga edasi. Peagi tuli neljas kontrollpunkt ning läbida tuli mäejooksu rada. Vot see oli küll tõeline mäejooks või minu puhul siiski mäekõnd. Ei suutnud mina küll seal joosta, tõusud ja langused olid väga järsud. Üks meesterahvas jooksis seal küll sellise tempoga nagu tegemist oleks sileda maapinnaga. Õnneks seal oli möödalaskmise võimalus olemas. Viiendas kontrollpunktis tuli visata pall korvi. Enne edasi joosta ei saa, kui pall on korvirõnga läbinud. Päris mitu korda pidin viskama enne kui õnnestus. Viskamise ajal oli pulss ilusti normaalsemaks läinud ning nüüd sai rahulikult omas tempos joosta. Häbi, aga jooksin siin täiesti teiste järgi. Jõudsin kuuendasse kontrollpunkti, kus tuli kokku panna puzzle (Kõrvemaa kaart). Mulle tundus, et pusisin seal igaviku, aga tõenäoliselt siiski mitte. Jäänud oligi vaid lõpuspurt, sest finiš juba paistis ning pulss oli ka päris rahulikuks vajunud. Kogu raja peale kulus mul 40.40. Raja pikkus linnulennult oli 3,8 km, aga minu tegelikku joostud raja pikkust ma ei tea. Sõbrantsile jäin seekord 1,33 minutiga alla.
No comments:
Post a Comment