Tavaliselt käin jooksuetappidel kolmapäeviti. Kui aga millegipärast ei saa kolmapäeval jooksma minna, siis on seda võimalus teha ka neljapäeviti. Neljapäeviti toimub selle sarja sõsarüritus e. neljapäeviti käivad etappidel kepikõndijad. Ma ei saa öelda, et ma poleks kolmapäeval minna saanud, aga mulle sobis lihtsalt neljapäev rohkem. Esiteks sobis see paremini minu treeningplaaniga ja teiseks sobis mulle paremini asukoht. Etapp toimus jällegi Pääsküla rabas ning seega sain ühe linnukese jalgrattaga käimise kohta kirja.
Rada oli 3,5 km pikk. Kulges mööda suuremaid teesid (kruusateid) rabas ning ka väiksemaid metsateid pidi. Raja lõpupoole oli ka üks suhteliselt lauge tõus, no selline täpselt minu maitse järgi tõus, st et mitte liiga järsk ega liiga pikk. Läksin rajale plaaniga joosta kolm ringi. Seetõttu võtsin kohe alguses suhteliselt rahuliku tempo. Ma ei olnud veel vist poolt kilomeetritki jooksnud, kui ma nagu silmanurgast silmasin midagi paremal pool tee ääres, aga ega ma ei vaevunud põhjalikult vaatama. No ja siis järsku see asi hüppas ja hüppas täpselt minu hetkel õhus oleva vasaku jala alla. Loomulikult ma ei jõudnud reageerida ning olingi konna laiaks astunud. Pöörasin veel tagasi, et vaadata, kas ta ellu jäi ja et ta tee pealt ära tõsta. Ega ma jälle väga põhjalikult ei uurinud, olin täiesti šokis, aga ta tundus siiski surnud olevat. Ma väga loodan, et oli, et ta sinna täisvigasena vaevlema ei jäänud. Seejärel jooksin edasi, süda valutamas konna pärast. Oli igati hea tunne kohata jälle neid tuttavaid silte: 1 km, 2 km, 3 km jne. Esimesed kaks kilomeetrit püsisin graafikus ilusti. Kolmandal kilomeetril juba hakkasin tundma, et nagu ei jaksa eriti. Kolmanda kilomeetri sildi juures oligi näha, et olen tublisti tempos järele andnud ning lõpetasin esimese ringi häbiväärse ajaga. Siiski jõudsin endaga kokkuleppele, et lähen teisele ringile. Mida meeter edasi, seda töntsimaks mu samm muutus. Kuna ma teise ringi lõpus juba väga vaevaliselt liikusin, siis ma plaanitud kolmandale ringile ei läinud. Läksin hoopis tervisekontrolli, mida mul on võimalik teostada kolm korda kogu jooksuetappide perioodi jooksul. Esimese kontrolli tegin kohe esimesel etapil ja nüüd perioodi keskel siis teine kontroll. Pärast seda ma enam ei imesta, et mul jõudu ei olnud. Peale jooksmist oli mu vererõhk 114/79, no kui madal see siis veel enne võis olla. Muud näitajad olid väga head. Rasvaprotsent on vähenenud 6,5% võrra. Veresuhkur ja kolesterool olid väga head (vähemalt nii mulle öeldi).
No comments:
Post a Comment