Mõnus pühapäev Alatskivil

Nõmme Muusikakoolil on tore traditsioon - igal sügisel lähevad nad ühte mõisa nö mõisakontserti tegema. Ega igaüks sellele kontserdile mängima ei pääse, enne peab edukalt läbima ettemängimise. Meritil on see juba kahel sügisel õnnestunud. Eelmisel sügisel käisime Vihula mõisas. Sel aastal toimus kontsert muinasjutulises Alatskivi lossis. Hommikul kella 8.45-ks viisime Meriti Nõmme Kultuurimaja ette, kust väljus buss Alatskivile. Ise hakkasime natukene hiljem sõitma. Kõigepealt võtsime kesklinnast peale vanaema ja vanaisa. Seejärel suund ka meil Alatskivile. Kontsert algas kell 13.00 Jõudsime ilusti õigeks ajaks kohale. Kontsert toimus lossis asuvas Tubina muuseumis. Kontsert oli päris pikk, 29 esinejat oli. Merit esitas seal R. Schumanni "Esimene kaotus". Peale kontserti oli ekskursioon Alatskivi lossis. Väga ilus loss on, nii seest kui väljast. Giidi jutt oli samuti väga põnev. Muu hulgas tutvustas ta meile ka lossi kummitust. Nimelt käib lossis kummitamas köögitüdruk, prõmmib uksi ja loobib asju. Praegu pidi ta suhteliselt rahulik olema, uute peremeestega rahul. Mulle avaldas tohutut muljet just vahakujude saal. Seal olid paljud lossi elanikud olemas. Väga tõetruud. Ka restaureerimise teema oli ülipõnev. Täiesti ennekuulmatu oli minu jaoks lapsehoidja tuba. Pisike keerdtrepike viis üles, tuba ise kitsas ja madal soolikas. Laste tubade ja hoidja toa seina ja lae vahel on auk, kust siis oli kuulda kui lapsed nutma hakkasid. Üleüldse olid kõik need trepid, mis olid mõeldud teenijate jaoks kitsad, väiksed ja keerdus.

 Vasakul ongi see köögitüdruk, kes kummitamas käib

Kui loss ja Tubina muuseum vaadatud, siis läksime Kivi kõrsti lõunat sööma. Kellaaeg oli küll juba pigem varane õhtu kui lõuna. Söögiks olid kotletid, kartulid, salat ja kaste. Magustoiduks kook ja kohvi. Väga maitsev söök oli. Nii et kui keegi vajab Alatskivil kehakinnitust, siis võib julgelt Kivi kõrtsist läbi astuda.

Kui kõhud täis, siis kohe Kivi kõrsti vastas on surnuaed, kuhu on maetud ka Juhan Liiv. Viisime tema hauale küünlad. 3 kilomeetrit Alatskivilt asub Juhan Liivi elukoht, kus on tänapäeval Liivi muuseum. Peale küünalde panemist sõitsimegi sinna. Seal ootas meid samuti hästi jutukas giid. Jällegi oli väga huvitav ekskursioon.

Kella 6 ajal õhtul alustasime siis tagasiteed koju. Nüüd võtsime ka Meriti bussist enda juurde. Lisaks saime seltsiliseks ühe kitarripoisi, kellel bussis hakkab paha. Tema kodu jäi meile nagunii kodutee peale. Kodutee oli väga süngelt vaikne. Kõik olid vist surmväsinud, enamus magas. Ainult autojuht ja kitarripoiss olid ärkvel. Mina ka muidugi üritasin ärkvel püsida, aga ega vist päris kogu aeg ei õnnestunud. Oli väga tore ja hariv päev. Meriti esimesed sõnad, kui lossist ära hakkasime minema olid: " Ma tahan siia tagasi tulla. Siia võiks ju klassiga tulla." Igal juhul tahab Merit sinna millalgi uuesti tagasi minna. Tegelikult jäi ju lossi park kõik käimata, sest ilm oli nii kole, et ega õues olla ei tahtnud, seega vaba aja veetsime sees Tubina muuseumis.



Mängutoa broneerimisest ehk lugu sellest, kuidas ei tohiks äri ajada.

Algselt mõtlesime, et sel aastal ei pea Mirjami sünnipäeva suurelt kusagil kodust väljas. Küllalt juba sel aastal mitmeid kulutusi tehtud. Jälgin igapäevaselt sooduspakkumiste portaale, sest mõnikord saab nende kaudu tõesti tooteid/teenuseid soodsamalt osta. Ühel päeval nägingi, et oli soodushinnaga mängutoa rent kolmeks tunniks, et pidada maha üks korralik lapse sünnipäev. Hind oli tõesti soodne ning ka voucheri kehtivusaeg sisaldas Mirru sünnipäeva kuud. Mõtlesin, et selle raha eest ju võiks ikkagi ühe peo ka teha. Mõeldud tehtud, soetasin vastava voucheri.

 

Läksin tutvusin mängutoa kodulehega. Kuna koduleht on vägagi vigases eesti keeles, siis tegin koheselt järelduse, et omanikud ei ole eestlased ning nende eesti keele oskus ei ole kõige parem. Minu vene keel samuti pole kõige parem. Seetõttu otsustasin ühendust võtta e-maili teel, mitte telefonitsi. Sellisel juhul on see eelis, et kõik on must-valgel kirjas ning vastuse koostamisel on aega mõelda, mitte ei pea kohe sõnu ritta seadma hakkama. Saatsin e-maili eelmisel reedel, s.o. 5. oktoobril. Vastust pole. Kuna saatsin e-maili peale lõunat, siis mõtlesin, et ehk nädalavahetusel ei vastata meilidele. Kuigi minu loogika järgi, sellisel tegevusalal tegutsedes, ei tohiks seda endale lubada. Ootasin esmaspäeva lõunani. Saatsin uue e-maili, et ehk on meil kaduma läinud, ikkagi hot.ee postkastiga tegemist. Vastust ei saanud jällegi.

 

Kolmapäeva lõuna ajal helistasin ning ütlesin, et mul on voucher soetatud ning soovin aega broneerida. Vastuseks kõlas, et tema sõidab praegu autoga ning tal ei ole märkmikku kaasas.

Mina: "Millal ma uuesti helistada võin?"

Vastus: "Kell 21.00"

Mina: "Kas te e-maile ei loe, ma olen sinna ka mitu korda kirjutanud, saaksite mulle meilitsi vastata endale sobival ajal"

Vastus: "Ei loe, ei ole aega."

Tore, jäin siis ootele ning õhtul 6 minutit peale üheksat helistasin. Vastuseks kõlas, et tema on praegu poes ning helistab mulle tagasi. Selge, jäin siis ootama kõnet. Seda kõnet ma ootama jäingi, seda ei tulnud ei õhtul ega järgmisel hommikul. Millalgi lõuna paiku siis helistasin ise. No tal oli ka juba minu number mällu sööbinud, vastuseks kõlas väga rõõmus hääl, mis seletas kiires vene keeles sellest, et miks ta mulle tagasi ei helistanud. Kahjuks ei saanud ma midagi aru, vaid niipalju, et see pidi vabandus olema.

Kui ta lõpuks lõpetas, siis küsisin: "Kas nüüd saan broneerida?".

Vastuseks kõlas: "Olen praegu haiglas."

Mina: "Millal ma helistada võin?"

Vastus: "Neljakümne minuti pärast"

OK. Kogu see vestlus käis vene keeles, eelmisel õhtul ju rääkisime eesti keeles.

Andsin talle natukene rohkem aega, ikkagi haiglate ja arstide värk, seal võib ju kauem aega minna. Helistasin tunni pärast. Vastu ei võeta. Kogu selle saaga peale ma enam ei mäletagi, kas poole tunni pärast helistasin ise või helistati mulle, aga igatahes umbes poole tunni pärast vestlesime jälle.

Mina: "Nüüd saan broneerida?"

Tema: "Oodake, kohe vaatan"

Mina: "Kas 17. november kell 17-20 on vaba?" Olin need kellaajad võtnud nende kodulehelt, ise veel imestasin, et nii normaalsed ajad seal mängutoas.

Tema: "Ei, kell 18-21 saaks"

No ja nii edasi. Kild killu haaval sain infot. Tuli välja, et tegelikult on terve päev vaba. Jäin siiski selle õhtuse aja juurde. Oleme siiani iga kord hommikul Mirjami sünnat pidanud, vahelduseks soovisime ka õhtusemat aega. Nüüd saime küll päris õhtu, aga ehk elame üle. Vähemalt oli meie seekordsel vestlusel tulemus, aeg sai broneeritud. Sooviti ka minu voucheri numbrit saada, paluti see e-maili peale saata. Hoidsin end tagasi, et mitte mainida, et te ju ei loe oma meile. Huvitav, kuidas ta selle numbri nüüd kätte saab? Saatsin selle nagu lubatud e-mailile. Vestlus ise kulges eesti-vene segu keeles. Ilusa punkti pani meie vestlusele temapoolne pakkumine, et soovi korral saame ka tordi nende kaudu tellida. Loobusin siiski sellest võimalusest. Minu esimesest e-maili saatmisest mööduks homme nädal. Peaaegu terve nädal kulus mul seekord siis ainuüksi mängutoa broneerimisele. Ainult minusugune hull viitsib sellise kadalipu läbi teha, normaalne inimene oleks juba ammu loobunud. Arvatavasti sellepärast mul üldse õnnestuski saada just enda soovitud päevale see broneering.

 

 

Tervisejooksusarja lõpetamine ehk vahekokkuvõte

Täna siis toimus Rock Cafes Eesti Energia tervisejooksu  ja -kõnni sarja lõpetamine. Peo dress code oli "Olümpia". Oi, kuidas ma vihkan igasuguseid stiilipidusid. Olen sellepärast ka peole üldse minemata jätnud, et stiilipidu oli. Seekord siiski otsustasin minna. Muidugi oli pea kostüümi kohapealt täiesti tühi. Lõpuks viskasin mingi dressi selga, laenasin Mailiselt medali kaela ja oligi kõik. Hea, kui on nii tublid lapsed, kellel vedeleb lausa kolm medalit kapinurgas. Siin on tegemist ilmselgelt spordimaailma seisukohalt kaotatud talendiga, keda elu on viinud mitte spordi vaid muusika ja teatri suunas. Kuna sõbrannal oli täpselt sama mure, siis ka tema sai ühe Mailise medalitest kaela. Nii me siis hakkasimegi minema peole, dressid seljas. No oli ikka väga imelik minna dressides. Kino Kosmose juures tahtsime ümber istuda trammi peale. Ootasime tükk aega, siis leidsime, et trammidega on küll midagi juhtunud. Teises suunas oli siiski kaks trammi läinud, aga meie suunas mitte ühtegi oma 20 min jooksul (sõiduplaani järgselt oleks pidanud vähemalt 3 minema). Võtsime siis jalad selga ja hakkasime jala Rock Cafe poole astuma. Jõudsime kohale täpselt õigeks ajaks. Seal hakkas veel imelikum, sest enamik olid täiesti tavalistes riietes, mitte mingit olümpia teemat. Muidugi oli ka väga vägevaid kostüüme. Kui teiste kostüüme nägin, siis tekkis loomulikult mõte, et näh oleks ka ju midagi taolist võinud selga panna. Näiteks peaks mul kusagil ju vedelema veel džuudokimano ajast, mil džuudot tegin. Olin sel ajal samas kaalus kui praegu, seega peaks see selga küll minema. Peol jagati isegi tasuta jooki, mida ma küll oodata ei osanud. Meeleolu lõi ansambel "Kala". Tehti kokkuvõte sarjas osalemise kohta, loomulikult ei jäänud mul mitte ühtegi strateegilist arvu meelde. Loositi auhindu. Mina osalesin seekord küll ainult ühes loosis, nimelt jalgratta loosis. Kõikide (112 inimest) vahel, kes käisid vähamalt 10 korda jalgrattaga kohal, loositi välja Trek jalgratas. Loomulikult mina seda ei saanud. Sai aga minu tuttav rahvatantsupäevilt, mil ma veel Kandalis tantsisin. Suvel mingil Pääsküla etapil olin ma ise fortuunaks ja tõmbasin loosikastist sellesama tuttava välja, tookord sai ta CD. Ülejäänud loosimistel mina ei osalenud, sest mul jäi 21 etapist üks etapp käimata, loosis osalesid aga ainult kõik 21 etappi läbinut. Samuti said auhinna kaks parimat kostüümi.

Kui pidu läbi, siis hakkasime kodu poole vantsima. Kuna mu sõbrannal oli päeva sammude norm täitmata, siis ta tegi ettepaneku minna mööda Herne tänavat Pärnu mnt-le ning seal istuda bussile. Mõeldud-tehtud. Hakkasime Herne tänavat otsima. Sattusime ikka päris parajasse võpsikusse vahepeal, mingi mäe otsast pidime ka alla ronima, ümberringi põlvini märg rohi. Üles ikkagi leidsime selle Herne tänava ja lõpuks maabusin ka õnnelikult koju.

Kuna lõpupeol tehti igasuguseid kokkuvõtteid, siis teen ka väikese vahekokkuvõtte oma jooksudest. Mais alustasin 2,5 km-ga paar korda nädalas. Järk-järgult pikendasin distantsi. Tegelikult küll pikendasin jooksmise aega. Millalgi avastasin, et käin juba kolm korda nädalas jooksmas ja järgmine tähelepanek oli, et juba käin neli korda nädalas jooksmas. Praeguseks teatavasti alistub 10 km suhteliselt vabalt. Ega ma muidugi päris täpselt oma kilomeetreid enam tuvastada ei suudagi, sest treeningpäevikut hakkasin pidama millalgi juulis ja alates 15. augustist on mul uus ja tark pulsikell, mis peab ise arvestust minu kilomeetrite üle (paljude muude asjade ka muidugi). Enne uue kella ajastut suudan tuvastada 124,30 km ning pärast seda 172,34 km. Kokku seega 296,64 km. Siit on nüüd päris palju tegelikult puudu ka, mida ma ei suudagi tuvastada. Praegu jääb parima kuu (st kui ei ole mingeid tervislikke tõrkeid) kilometraaž umbes 100 km kanti. Usun, et tuleval aastal see number kasvab. Boonusena olen vabanenud ka mõnest üleliigsest kilost. Jällegi ega ma täpselt ei tea, aga pakun, et umbes 6-7 kg olen kergem.

Tundub, et järgmise aasta plaanidesse kuulub kindlasti seesama tervisejooksu sari. Sõbrants arvas samuti, et tore üritus ja võtame jälle osa. Loomulikult jääb plaanidesse ka vana hea ja tuntud Maijooks. Uue üritusena võtan plaani Ööjooksu, kuhu mind juba sel aastal taheti värvata. Sügisesel SEB jooksul on ka kindlasti oma koht minu plaanides. Võimalikud on jällegi mingid jooksulaagrid. Eks see paistab, kuidas ajad sobivad ning kas enam võetaksegi üldse kampa. Plaanis on läbida Nike Running Clubi seminar/treeningute sari, st kõik 4 loengut/treeningut. Päris kõike ma siiski veel ei paljasta, midagi peab ju üllatuseks ka jääma. Pealegi mõned plaanid ja eesmärgid vajavad veel täpsemat läbimõtlemist. Eriti hea oleks, kui keegi asjatundja oma nõu annaks, aga eks see jällegi paistab, kuidas kujuneb.

Plaanidest veel niipalju, et plaanis on ka Merit jooksma õpetada. Praegu ta vihkab jooksmist. Mõned nädalad tagasi aga ostsin talle kooli jaoks uued tossud ning juhuslikult on need jooksutossud. Kui Meritile mainisin, et nüüd on sul jooksutossud ja nendega peab jooksma ka, siis minu üllatuseks oli ta rõõmuga nõus. Kuna minu taastava treeningu jooksukiirus on pea olematu, siis on see Meritile suhteliselt paras nö kaasas jõlkuda. Nii ongi nüüd kujunenud, et kuna laupäeval teen tavaliselt raskema treeningu, millele pühapäeval järgneb taastav treening, siis võtan sinna Meriti kaasa. Siiani on ta rahul sellega. Mul kah kasud sees tegelikult. Kui mul Merit kõrval venib, siis see nagu oleks teistele veenvaks selgituseks, miks ma nii aeglaselt jooksen (lapse tempos ühesõnaga). Üksi olles tundub, et kõik mõtlevad, et näe kus nüüd paksmagu ei suuda kiiremini joosta. Tegelikult üritan oma treeningplaani järgida.

Laisa perenaise pannkook ehk ahjupannkook

Teatavasti kuulun nende inimeste hulka, kes ei armasta kaua pliidi ääres seista ning leemekulpi liigutada. Meenub näiteks kui palju palju aastaid tagasi hakkasin suure õhinaga kirsimoosi keetma. See võis olla aastal 2007, mil oli tõeliselt hea kirsisaak. Lõppes see moositegu sellega, et juba viie minuti pärast kupatasin oma meespoole pliidi äärde, kes siis selle moosi lõpuni keetis. Seetõttu ei meeldi mulle väga ka pannkooke küpsetada, sest peab pidevalt kooke keerama ja uusi pannile panema. Mulle meeldib teha toite, mis suhteliselt ise valmivad. Paar kuud tagasi aga leidsin ahjupannkoogi retsepti ning otsustasin proovida. Peab nentima, et meie perele see variant väga meeldib. Panen kirja algupärase retsepti koos omapoolsete tuunimistega, siis saate ise proovida, kumb variant paremini maitseb.

Ahjupannkook mustikatega

2 muna
0,5 dl suhkrut
2,5 dl nisujahu (mina panen umbes 3,5 dl, tuleb paksem kook)
5 dl piima
0,5 tl soola
2 dl mustikaid
Algses retseptis ei ole ette nähtud küpsetuspulbrit, aga mina panen

Vahustada munad. Lisa pool piimast, jahu, suhkur ja sool ning mikserda ühtlaseks. Sega juurde ülejäänud piim. Lase taignal 15 minutit seista. Määri ahjuvorm võiga (mina vooderdan küpsetuspaberiga). Vala tainas vormi, puista peale mustikad. Küpseta 225 kraadises ahjus 25-30 minutit.

Mina arvasin, et selle koogi peale võiks eriti hästi sobida vanilje kaste ning ma ei eksinud. Tõesti sobib nagu rusikas silmaauku. Teen kastme poes müüdavast valmis pulbrist, millele tuleb vaid piim lisada ning mikserdada. Järjekordselt väga lihtne ning väga maitsev.

Olen seda pannkooki proovinud ka teiste marjadega teha ning tulemus on samuti väga hea. Minu vaieldamatu lemmik on mustsõstardega. Meritile seevastu maitseb enim just mustikatega.