Nõmme Muusikakoolil on tore traditsioon - igal sügisel lähevad nad ühte mõisa nö mõisakontserti tegema. Ega igaüks sellele kontserdile mängima ei pääse, enne peab edukalt läbima ettemängimise. Meritil on see juba kahel sügisel õnnestunud. Eelmisel sügisel käisime Vihula mõisas. Sel aastal toimus kontsert muinasjutulises Alatskivi lossis. Hommikul kella 8.45-ks viisime Meriti Nõmme Kultuurimaja ette, kust väljus buss Alatskivile. Ise hakkasime natukene hiljem sõitma. Kõigepealt võtsime kesklinnast peale vanaema ja vanaisa. Seejärel suund ka meil Alatskivile. Kontsert algas kell 13.00 Jõudsime ilusti õigeks ajaks kohale. Kontsert toimus lossis asuvas Tubina muuseumis. Kontsert oli päris pikk, 29 esinejat oli. Merit esitas seal R. Schumanni "Esimene kaotus". Peale kontserti oli ekskursioon Alatskivi lossis. Väga ilus loss on, nii seest kui väljast. Giidi jutt oli samuti väga põnev. Muu hulgas tutvustas ta meile ka lossi kummitust. Nimelt käib lossis kummitamas köögitüdruk, prõmmib uksi ja loobib asju. Praegu pidi ta suhteliselt rahulik olema, uute peremeestega rahul. Mulle avaldas tohutut muljet just vahakujude saal. Seal olid paljud lossi elanikud olemas. Väga tõetruud. Ka restaureerimise teema oli ülipõnev. Täiesti ennekuulmatu oli minu jaoks lapsehoidja tuba. Pisike keerdtrepike viis üles, tuba ise kitsas ja madal soolikas. Laste tubade ja hoidja toa seina ja lae vahel on auk, kust siis oli kuulda kui lapsed nutma hakkasid. Üleüldse olid kõik need trepid, mis olid mõeldud teenijate jaoks kitsad, väiksed ja keerdus.
Vasakul ongi see köögitüdruk, kes kummitamas käib
Kui loss ja Tubina muuseum vaadatud, siis läksime Kivi kõrsti lõunat sööma. Kellaaeg oli küll juba pigem varane õhtu kui lõuna. Söögiks olid kotletid, kartulid, salat ja kaste. Magustoiduks kook ja kohvi. Väga maitsev söök oli. Nii et kui keegi vajab Alatskivil kehakinnitust, siis võib julgelt Kivi kõrtsist läbi astuda.
Kui kõhud täis, siis kohe Kivi kõrsti vastas on surnuaed, kuhu on maetud ka Juhan Liiv. Viisime tema hauale küünlad. 3 kilomeetrit Alatskivilt asub Juhan Liivi elukoht, kus on tänapäeval Liivi muuseum. Peale küünalde panemist sõitsimegi sinna. Seal ootas meid samuti hästi jutukas giid. Jällegi oli väga huvitav ekskursioon.
Kella 6 ajal õhtul alustasime siis tagasiteed koju. Nüüd võtsime ka Meriti bussist enda juurde. Lisaks saime seltsiliseks ühe kitarripoisi, kellel bussis hakkab paha. Tema kodu jäi meile nagunii kodutee peale. Kodutee oli väga süngelt vaikne. Kõik olid vist surmväsinud, enamus magas. Ainult autojuht ja kitarripoiss olid ärkvel. Mina ka muidugi üritasin ärkvel püsida, aga ega vist päris kogu aeg ei õnnestunud. Oli väga tore ja hariv päev. Meriti esimesed sõnad, kui lossist ära hakkasime minema olid: " Ma tahan siia tagasi tulla. Siia võiks ju klassiga tulla." Igal juhul tahab Merit sinna millalgi uuesti tagasi minna. Tegelikult jäi ju lossi park kõik käimata, sest ilm oli nii kole, et ega õues olla ei tahtnud, seega vaba aja veetsime sees Tubina muuseumis.
No comments:
Post a Comment