Täna siis toimus Rock Cafes Eesti Energia tervisejooksu ja -kõnni sarja lõpetamine. Peo dress code oli "Olümpia". Oi, kuidas ma vihkan igasuguseid stiilipidusid. Olen sellepärast ka peole üldse minemata jätnud, et stiilipidu oli. Seekord siiski otsustasin minna. Muidugi oli pea kostüümi kohapealt täiesti tühi. Lõpuks viskasin mingi dressi selga, laenasin Mailiselt medali kaela ja oligi kõik. Hea, kui on nii tublid lapsed, kellel vedeleb lausa kolm medalit kapinurgas. Siin on tegemist ilmselgelt spordimaailma seisukohalt kaotatud talendiga, keda elu on viinud mitte spordi vaid muusika ja teatri suunas. Kuna sõbrannal oli täpselt sama mure, siis ka tema sai ühe Mailise medalitest kaela. Nii me siis hakkasimegi minema peole, dressid seljas. No oli ikka väga imelik minna dressides. Kino Kosmose juures tahtsime ümber istuda trammi peale. Ootasime tükk aega, siis leidsime, et trammidega on küll midagi juhtunud. Teises suunas oli siiski kaks trammi läinud, aga meie suunas mitte ühtegi oma 20 min jooksul (sõiduplaani järgselt oleks pidanud vähemalt 3 minema). Võtsime siis jalad selga ja hakkasime jala Rock Cafe poole astuma. Jõudsime kohale täpselt õigeks ajaks. Seal hakkas veel imelikum, sest enamik olid täiesti tavalistes riietes, mitte mingit olümpia teemat. Muidugi oli ka väga vägevaid kostüüme. Kui teiste kostüüme nägin, siis tekkis loomulikult mõte, et näh oleks ka ju midagi taolist võinud selga panna. Näiteks peaks mul kusagil ju vedelema veel džuudokimano ajast, mil džuudot tegin. Olin sel ajal samas kaalus kui praegu, seega peaks see selga küll minema. Peol jagati isegi tasuta jooki, mida ma küll oodata ei osanud. Meeleolu lõi ansambel "Kala". Tehti kokkuvõte sarjas osalemise kohta, loomulikult ei jäänud mul mitte ühtegi strateegilist arvu meelde. Loositi auhindu. Mina osalesin seekord küll ainult ühes loosis, nimelt jalgratta loosis. Kõikide (112 inimest) vahel, kes käisid vähamalt 10 korda jalgrattaga kohal, loositi välja Trek jalgratas. Loomulikult mina seda ei saanud. Sai aga minu tuttav rahvatantsupäevilt, mil ma veel Kandalis tantsisin. Suvel mingil Pääsküla etapil olin ma ise fortuunaks ja tõmbasin loosikastist sellesama tuttava välja, tookord sai ta CD. Ülejäänud loosimistel mina ei osalenud, sest mul jäi 21 etapist üks etapp käimata, loosis osalesid aga ainult kõik 21 etappi läbinut. Samuti said auhinna kaks parimat kostüümi.
Kui pidu läbi, siis hakkasime kodu poole vantsima. Kuna mu sõbrannal oli päeva sammude norm täitmata, siis ta tegi ettepaneku minna mööda Herne tänavat Pärnu mnt-le ning seal istuda bussile. Mõeldud-tehtud. Hakkasime Herne tänavat otsima. Sattusime ikka päris parajasse võpsikusse vahepeal, mingi mäe otsast pidime ka alla ronima, ümberringi põlvini märg rohi. Üles ikkagi leidsime selle Herne tänava ja lõpuks maabusin ka õnnelikult koju.
Kuna lõpupeol tehti igasuguseid kokkuvõtteid, siis teen ka väikese vahekokkuvõtte oma jooksudest. Mais alustasin 2,5 km-ga paar korda nädalas. Järk-järgult pikendasin distantsi. Tegelikult küll pikendasin jooksmise aega. Millalgi avastasin, et käin juba kolm korda nädalas jooksmas ja järgmine tähelepanek oli, et juba käin neli korda nädalas jooksmas. Praeguseks teatavasti alistub 10 km suhteliselt vabalt. Ega ma muidugi päris täpselt oma kilomeetreid enam tuvastada ei suudagi, sest treeningpäevikut hakkasin pidama millalgi juulis ja alates 15. augustist on mul uus ja tark pulsikell, mis peab ise arvestust minu kilomeetrite üle (paljude muude asjade ka muidugi). Enne uue kella ajastut suudan tuvastada 124,30 km ning pärast seda 172,34 km. Kokku seega 296,64 km. Siit on nüüd päris palju tegelikult puudu ka, mida ma ei suudagi tuvastada. Praegu jääb parima kuu (st kui ei ole mingeid tervislikke tõrkeid) kilometraaž umbes 100 km kanti. Usun, et tuleval aastal see number kasvab. Boonusena olen vabanenud ka mõnest üleliigsest kilost. Jällegi ega ma täpselt ei tea, aga pakun, et umbes 6-7 kg olen kergem.
Tundub, et järgmise aasta plaanidesse kuulub kindlasti seesama tervisejooksu sari. Sõbrants arvas samuti, et tore üritus ja võtame jälle osa. Loomulikult jääb plaanidesse ka vana hea ja tuntud Maijooks. Uue üritusena võtan plaani Ööjooksu, kuhu mind juba sel aastal taheti värvata. Sügisesel SEB jooksul on ka kindlasti oma koht minu plaanides. Võimalikud on jällegi mingid jooksulaagrid. Eks see paistab, kuidas ajad sobivad ning kas enam võetaksegi üldse kampa. Plaanis on läbida Nike Running Clubi seminar/treeningute sari, st kõik 4 loengut/treeningut. Päris kõike ma siiski veel ei paljasta, midagi peab ju üllatuseks ka jääma. Pealegi mõned plaanid ja eesmärgid vajavad veel täpsemat läbimõtlemist. Eriti hea oleks, kui keegi asjatundja oma nõu annaks, aga eks see jällegi paistab, kuidas kujuneb.
Plaanidest veel niipalju, et plaanis on ka Merit jooksma õpetada. Praegu ta vihkab jooksmist. Mõned nädalad tagasi aga ostsin talle kooli jaoks uued tossud ning juhuslikult on need jooksutossud. Kui Meritile mainisin, et nüüd on sul jooksutossud ja nendega peab jooksma ka, siis minu üllatuseks oli ta rõõmuga nõus. Kuna minu taastava treeningu jooksukiirus on pea olematu, siis on see Meritile suhteliselt paras nö kaasas jõlkuda. Nii ongi nüüd kujunenud, et kuna laupäeval teen tavaliselt raskema treeningu, millele pühapäeval järgneb taastav treening, siis võtan sinna Meriti kaasa. Siiani on ta rahul sellega. Mul kah kasud sees tegelikult. Kui mul Merit kõrval venib, siis see nagu oleks teistele veenvaks selgituseks, miks ma nii aeglaselt jooksen (lapse tempos ühesõnaga). Üksi olles tundub, et kõik mõtlevad, et näe kus nüüd paksmagu ei suuda kiiremini joosta. Tegelikult üritan oma treeningplaani järgida.
Kui pidu läbi, siis hakkasime kodu poole vantsima. Kuna mu sõbrannal oli päeva sammude norm täitmata, siis ta tegi ettepaneku minna mööda Herne tänavat Pärnu mnt-le ning seal istuda bussile. Mõeldud-tehtud. Hakkasime Herne tänavat otsima. Sattusime ikka päris parajasse võpsikusse vahepeal, mingi mäe otsast pidime ka alla ronima, ümberringi põlvini märg rohi. Üles ikkagi leidsime selle Herne tänava ja lõpuks maabusin ka õnnelikult koju.
Kuna lõpupeol tehti igasuguseid kokkuvõtteid, siis teen ka väikese vahekokkuvõtte oma jooksudest. Mais alustasin 2,5 km-ga paar korda nädalas. Järk-järgult pikendasin distantsi. Tegelikult küll pikendasin jooksmise aega. Millalgi avastasin, et käin juba kolm korda nädalas jooksmas ja järgmine tähelepanek oli, et juba käin neli korda nädalas jooksmas. Praeguseks teatavasti alistub 10 km suhteliselt vabalt. Ega ma muidugi päris täpselt oma kilomeetreid enam tuvastada ei suudagi, sest treeningpäevikut hakkasin pidama millalgi juulis ja alates 15. augustist on mul uus ja tark pulsikell, mis peab ise arvestust minu kilomeetrite üle (paljude muude asjade ka muidugi). Enne uue kella ajastut suudan tuvastada 124,30 km ning pärast seda 172,34 km. Kokku seega 296,64 km. Siit on nüüd päris palju tegelikult puudu ka, mida ma ei suudagi tuvastada. Praegu jääb parima kuu (st kui ei ole mingeid tervislikke tõrkeid) kilometraaž umbes 100 km kanti. Usun, et tuleval aastal see number kasvab. Boonusena olen vabanenud ka mõnest üleliigsest kilost. Jällegi ega ma täpselt ei tea, aga pakun, et umbes 6-7 kg olen kergem.
Tundub, et järgmise aasta plaanidesse kuulub kindlasti seesama tervisejooksu sari. Sõbrants arvas samuti, et tore üritus ja võtame jälle osa. Loomulikult jääb plaanidesse ka vana hea ja tuntud Maijooks. Uue üritusena võtan plaani Ööjooksu, kuhu mind juba sel aastal taheti värvata. Sügisesel SEB jooksul on ka kindlasti oma koht minu plaanides. Võimalikud on jällegi mingid jooksulaagrid. Eks see paistab, kuidas ajad sobivad ning kas enam võetaksegi üldse kampa. Plaanis on läbida Nike Running Clubi seminar/treeningute sari, st kõik 4 loengut/treeningut. Päris kõike ma siiski veel ei paljasta, midagi peab ju üllatuseks ka jääma. Pealegi mõned plaanid ja eesmärgid vajavad veel täpsemat läbimõtlemist. Eriti hea oleks, kui keegi asjatundja oma nõu annaks, aga eks see jällegi paistab, kuidas kujuneb.
Plaanidest veel niipalju, et plaanis on ka Merit jooksma õpetada. Praegu ta vihkab jooksmist. Mõned nädalad tagasi aga ostsin talle kooli jaoks uued tossud ning juhuslikult on need jooksutossud. Kui Meritile mainisin, et nüüd on sul jooksutossud ja nendega peab jooksma ka, siis minu üllatuseks oli ta rõõmuga nõus. Kuna minu taastava treeningu jooksukiirus on pea olematu, siis on see Meritile suhteliselt paras nö kaasas jõlkuda. Nii ongi nüüd kujunenud, et kuna laupäeval teen tavaliselt raskema treeningu, millele pühapäeval järgneb taastav treening, siis võtan sinna Meriti kaasa. Siiani on ta rahul sellega. Mul kah kasud sees tegelikult. Kui mul Merit kõrval venib, siis see nagu oleks teistele veenvaks selgituseks, miks ma nii aeglaselt jooksen (lapse tempos ühesõnaga). Üksi olles tundub, et kõik mõtlevad, et näe kus nüüd paksmagu ei suuda kiiremini joosta. Tegelikult üritan oma treeningplaani järgida.
No comments:
Post a Comment