Haanja jooksulaagri III päev

Juba ongi käes laagri viimane päev. Peale hommikusööki tuli meile oma karjäärist ja treeningutest rääkima Silja Suija, hetkel 4 lapse ema. Kohati olid tema ütlemised päris karmid :) Näiteks noorte kohta jäi kõrvu kõlama selline mõte - mida sa ikka teed, kui 17 aastane ei suuda oma ahtrit Vällamäest üles vedida. Täpset sõnastust ma muidugi ei mäleta, aga mõte jääb samaks. Ega ta tegelikult väga jutukas ei olnud, iseseisvalt eriti rääkida ei tahtnud. Küsimustele muidugi vastas. Jutuajamine temaga kestis vist umbes tunnikese. Seejärel ootas meid selle laagri viimane treening ehk seda võiks laagri pärliks nimetada. Ette oli valmistatud 10 km ring teeninduspunktidega ning soovijail oli võimalik joosta 30 km. Loomulikult sai igaüks ise vastavalt oma soovidele ja tasemele distantsi ja kiirust valida. Rada ise oli fantastiline, rohkem sõnu lihtsalt ei ole. Rada kulges mäest üles ja mäest alla, keeras siia ja keeras tänna, otseminevat lõiku ei olnudki. Alguses kulges rada asfaldil ehk autoteel, seejärel keeras metsa ning metsast väljudes oli mingi aeg jälle autoteel ning lõpupoole kergliiklusteel. Mulle väga meeldis see rada. Jooksin seal vaid ühe 10 km ringi. Tegelikult oli mul väga kange tahtmine ka teisele ringile minna, aga mõistus ütles, et hiljemalt teise ringi 6-7 km ma kustun. Sellisel maastikul ma polegi varem jooksnud. Igaljuhul vägev punkt sellele laagrile. Kui kusagil metsas või tee peal juhtus mõni kohalik vastu tulema, siis sooviti rõõmsalt: "Jõudu!". Tuju kohe tõusis ning jõudu tuligi juurde :) Peale lõunasööki pakkisime oma kola kokku ning sõitsime tagasi Tallinna. Olen ülimalt rõõmus, et lõpuks ikkagi oma julguseraasud kokku võtsin ning seal laagris ära käisin.

Haanja jooksulaagri II päev

Päev algas kell 8.00 hommikul lühikese jalutuskäiguga. Peale hommikusööki oli Toomas Prooveli loeng spordivigastuste teemal. Jällegi huvitav, aga siiski hirmutav loeng. Ikka igasuguseid hulle vigastusi võib ette tulla. Samas muidugu rääkis ta ka nende ennetamisest. Peale loengut oli trenn. Jooksime Vällamäele (vist oli nii). Rada kulges mäest üles ja alla. Väga raske rada, väga raskete tõusudega. Minul muidugi ei lubatudki kogu aeg joosta, kästi vahepeal kõndida ka. Põhjus selles, et pulss läks liiga kõrgeks. Täna töötas pulsikell korralikult, tõenäoliselt oli eile lihtsalt pulsivöö kehvasti pandud. Peale seda hirmsat mägede jooksu, tegime veel rütmijookse. Peale lõunasööki oli vaikne tund, kästi magada, aga minul muidugi und ei tulnudki. Seejärel tuli pärastlõunane trenn. Teised sörkisid suurele Munamäele, mina ja veel üks tüdruk pidime autoga minema. Ronisime Munamäe tippu ja nautisisime ilusat vaadet. Tagasiteel oli juba terve auto täis nö mahanopitud liiga kõrgete pulssidega naisi. Naiste üldsurvel jätkus trenn Bodybalance-ga. Meie grupis on üks aeroobikatreener, kes selle treeningu läbi viis. Minul ei lubatud seda kaasa teha, seega vaatasin pealt lihtsalt. Tundus väga raske trenn olevat. Peale õhtusööki oli jälle loeng, mille viisid juba läbi meie treenerid Margus ja Einar. Loeng oli maratoniks ettevalmistusest, silmas pidades kolme nädala pärast toimuvat Tallinna maratoni. Täna õhtul saime varem õhtule, seetõttu jõudsin täna ka sauna oma haigeid lihaseid soojendama.

Haanja jooksulaagri I päev

Minu keskeakriisi kõrghetk on kätte jõudnud. Millalgi juulis leidsin internetist info, et augustis toimub Haanjas jooksulaager. Suhteliselt kiiresti sai otsustatud, et sinna ma lähen. Peale eelmisel loeng/treeningul osalemist siiski lõi kahtluseuss sisse ning konkreetse registreerimise ning raha maksmiseni läks ikka hulk aega, aga eelmisel nädalal siiski võtsin oma julguse kokku ning maksin raha ära. Ootamatult kiiresti jõudis tänane päev kätte. Hommikust saadik oli kange närv sees, mida lähemale ärasõit jõudis, seda hullemaks tunne läks. Kui siis kaaslane, kelle autoga kohale pidin saama, päris kokkulepitud ajal ei helistanud, siis mu närv enam vastu ei pidanud ning ma ei suutnud enam kodus oodata. Hakkasin juba kokkusaamiskoha poole minema. Varsti siiski ka telefon helises. Saime tõrgeteta Tallinnast sõitma ning jõudsime ilusti 10 min enne 17.00 kohale. Mõlemad autos olnud inimsed on väga korralikud jooksjad ja tegelenud sellega ka juba üksjagu. Suhteliselt kohe öeldi mulle, et see laager tekitab suure tõenäosusega sõltuvuse. Ühesõnaga mind on hoiatatud.

Kohapeal selgus, et tegemist on lausa rahvusvahelise laagriga, sest osavõtjate hulgas on ka üks lätlane. Kui Haanjasse kohale jõudsime, siis kohe algas treening. Alustuseks oli kerge jooks maastikul 40-45 min (tegelikult siiski 50). Umbes poole maa peal oli mul ikka juba päris raske grupi sabast kinni hoida. Teised sörkisid, mina jooksin põhimõtteliselt oma võimate piiril. Millegipärast ka mu uus pulsikell, mida olin enne saanud ainult üks kord proovida, ei näidanud mulle pidevalt ka pulsinäitu. Eks paistab kuidas ta homme käitub. See Haanja maastik on ikka jube raske. Pärast tegime veel jooksuharjutusi. Ei läinud kaua aega, kui mulle hakati kohaldama eriprogrammi, st pidin kõike teistest vähemalt poole vähem tegema. Tänu sellele tõenäoliselt üldse veel elan. Peale trenni teised jooksid ööbimiskohta tagasi, aga mul kästi autoga tulla. Kui enne seda laagrit olin arvamusel, et olen juba päris hea, sest kogu aeg läks ju kõik paremaks, siis siin toodi mind maa peale tagasi. Nüüd näen, kui kehva ma tegelikult olen. Kui nüüd medali teist poolt vaadata, siis teised olid juba aastaid trenni teinud (mina alustasin 3,5 kuud tagasi) ning laagris olid sellised tegijad naised, kes jooksid maratoni ajaga 3.30 või kiiremini. Selline tasemevahe siis.

Peale trenni oli õhtusöök: kartul, kaste, liha, hapukapsas, kohuke. Väga hea toit oli. Eks kõht oli ka muidugi tühi. Peale õhtusööki oli loeng. Loengupidajaks Mart Einasto, kes on maratonijooksja. Rääkis oma kogemustest ja muidugi ka sellest, kuidas tema alustas jooksmist. Loomulikult ei ole võimalik siin kogu loengut ümber kirjutada, aga mõned mõtted toon välja siiski. Lohutav, et tema algus oli veel hullem ja vaevalisem kui minu oma on olnud. Väga huvitav loeng oli. Algas midagi 21.30 paiku ja lõppes vist 22.45 paiku. Kuna mina olin ikka väga väsinud, siis ma ei hakanud sauna täna minema. Loodetavasti on homme parem päev. Loengust jäi kõrvu kõlama üks väga hea nõuanne ehk „Viie minuti reegel“. Seda tuleb kasutada siis, kui kohe üldse ei taha/ei viitsi jooksma minna. Tuleks ikkagi end riidesse panna ja minna jooosta 5 min. Kui peale seda on endiselt tunne, et täna tõesti ei sobi, siis tagasi pöörata. Tavaliselt aga on selleks ajaks juba soe sees ning enam tagasi ei keera.

Teisena jäi meelde, et iga jooksuharrastaja võiks oma elus vähemalt ühe maratoni joosta. Kui ikka tõesti ei meeldi, siis edaspidi pole mõtet, aga kui sobib, siis saab sellest elustiil. Muidugi ei hakka ma siinkohal nüüd mingeid veksleid välja käima, aga kui kunagi peaksin selle hullu tembu ette võtma, siis on teada, kustkohast see mõte mul alguse sai. Lisaks sellele soovitati ka oma pereliikmed kaasata oma tegemistesse, st siis jooksma utsitada.

Mida teha, kui kabatšokki on liiga palju?

Paar päeva tagasi tõi naabrinaine mulle kolm suurt kabatšokki. Kuna just eelmisel nädalal olin katsetanud üht uutmoodi kabatšokivormi, mis kõigile peale Mirjami maitses, siis oli kohe selge, et üks kabatšok läheb sellesama roa sisse. Toidu õige nimetus on "Kreeka suvikõrvitsavorm".

Vaja läheb:

1 dl rapsi- või oliivõli (no mina panin oluliselt vähem, sellise suurematsorti törtsu ainult)

1 kg suvikõrvitsat

2 tk suurt sibulat

6 tk suurt muna

250 g jogurtit (mina kasutasin maitsestamata jogurtit)

150 g nisujahu

1 sl küpsetuspulbrit

200 g fetajuustu

suur kimp hakitud värsket peterselli

soola ja musta pipart

kuivatatud punet

Peale:

1 tk nooremat suvikõrvitsat

paprikapulbrit

Valmistamine:

Lõika sibulad ja suvikõrvitsad kuubikuteks. Kuumuta paksupõhjalises potis õli, lisa sibul ja suvikõrvits.

Maitsesta soola ja kuivatatud punega ning kuumuta keskmisel kuumusel aeg-ajalt segades umbes 15

minutit, kuni suvikõrvits on läbi küpsenud (aga mitte pehme!).

Klopi munad jogurtiga ühtlaseks. Sega juurde küpsetuspulbriga segatud jahu.

Lõika fetajuust kuubikuteks ning sega taina hulka.

Tõsta vahukulbi abil suvikõrvitsa-sibulasegu ülejäänud ainete hulka. Sega juurde petersell, maitsesta

soola-pipraga.

Tõsta segu küpsetuspaberiga vooderdatud 25x35 cm ahjuvormi sisse.

Lõika alleshoitud suvikõrvits ca 5 mm seibideks, laota need kenasti kõige peale. Puista peale

paprikapulbrit.

Küpseta 180-kraadises ahjus umbes 30 minutit, kuni suvikõrvitsavorm on kenasti läbi küpsenud.

Tulemus on mõnus suvine köögiviljavorm, mis maitseb hästi nii soojalt kui ka külmalt. Serveerida koos rohelise salatiga või liha kõrvale. Mina serveerisin kurgi-tilli-hapukoore salatiga, sest jällegi olin naabrinaiselt saanud suure kotitäie kurke, mis ootasid söömist. Pealegi on peenral olev roheline salat juba mitte kõige värskem. Peab nentima, et mulle maitseb see vorm külmalt isegi natuke rohkem, sest siis tulevad maitsed sealt paremini esile. Üks miinus on sellel vormil küll - saab liiga kiiresti otsa. Ometigi ostsin kevadel endale suurema koogivormi, et koogid/vormid/pirukad ei saaks nii kiiresti otsa, aga kasu pole sellest küll midagi olnud. Ülejäänud kaks kabatšokki ootavad nüüd veel oma järge.

Suvegurmee

Kahjuks on meie seotus kultuuriga viimastel aastatel piirdunud ainult nende kontsertidega ja etendustega, kus me omad lapsed esinevad. Ei saa ju nuriseda, et need kehvad oleksid. Teatavasti on ETV Muusikastuudio kontserdid kõik vägagi kõrgetasemelised muusikalised elamused, samuti on väga heal tasemel K. Sillamaa KKK noorteteatri ja üliõpilasteatri etendused. Eriti terava elamuse jättis kevadel esietendunud "Kahe maailma hotell", soovitan kõigile. Samuti on väga tasemel Rahumäe Põhikooli kontserdid/üritused ning Nõmme Muusikakooli õpilaste kontserdid. Sellegipoolest sooviks mõnikord ka hoopis midagi muud vaadata/kuulata. Kui ma umbes kuu aega tagasi sain kutse Bigbanki 20. sünnipäeva üritusele Kadrioru lossi lilleaeda, kus toimus Suvegurmee kontsert, siis oli kohe selge, et sinna ma tahan minna.

Kava järgi pidi sissepääs kontserdialale avatama kell 18.30. Tegelikult tehti seda tõenäoliselt varem, sest me olime suhteliselt täpselt kell 18.30 seal kohal, aga toitu jagavates telkides olid juba megapikad järjekorrad. Igaühele oli ettenähtud salat, millele tuli ise peale panna salatikaste. Salat ja kõik oli väga hea, aga oleks võinud olla kusagil kirjas, et tegu on suhteliselt hot-i kastmega. Enamik inimesi kallas salatile kastet kamaluga, mina nende hulgas loomulikult. Tulemuseks oli see, et kaste oli kogu-aeg otsas ja pidi ootama, millal juurde tuuakse. Mingi hulk viimaseid inimesi jäigi kastmest ilma, pidid kuiva salatit sööma. Millalgi sai ka salatiga kaasakäiv kana otsa, seega mõned vaesekesed pidid vist täiesti kuiva ja ilma lihata salatiga leppima. Kuklid olid ka pidevalt otsas. Mõnedel inimestel silmasin kukli peal ka või moodi asjandust, hetkel kui mina iseteeninduslaua ääres olin, midagi taolist ma ei näinud. Samuti oli tühi salvrätikute koht. Igaüks sai ka kaks tasuta veinikupongi. Kuna minu meespool oli sunnitud autoroolis olema, siis joodeti kõik neli pokaali veini mulle sisse.

Kontsrdi esimesel poolel esines Maarja-Liis Ilus koos kitarristi Peeter Rebasega. Laulis nii uuemaid kui ka vanemaid lugusid. Mällu sööbis üks tema jutustus. Olid nad kusagil kontserdil koos Koit Toomega ning Koit olla küsinud, et miks Maarja enam ei laula ühte vana laulu (vist oli "Kohtmine") ja nii võetigi see lugu sellel kontserdil kavva. Maarja veel olla mõelnud, et huvitav, kuidas see lugu ikka klaveri saatel kõlab (tegemist oli rütmika tantsulooga). Aga Koit olla olnud seal klaveri taga orkestri eest. Siis millalgi oli Koit klaveri tagant kadunud olnud, vaid käed paistsid veel. Klaveritool ei pidanud lihtsalt Koidu möllamisele vastu ja lagunes ning Koit kukkus klaveri alla. Sellegipoolest lugu pooleli ei jäänud, sest Koit mängis selle klaveri alt edukalt lõpuni.

Peale väikest vaheaega astus lavale Koit Toome. Vaheajal oli näha, kuidas inimesed massiliselt lahkusid, kuigi kõigile pidi ju teada olema, et tuleb ka teine kontsert. See oli nii kutse peal kirjas kui ka Maarja mainis. Sellest hoolimata lahkus umbes 70% publikust. Kui Maarja esituses olid siiski sellised rahulikumad lood, siis Koit möllas päris palju seal laval ringi. Ta ise nimetas seda metsistumiseks. Muu hulgas kõlas ka üks minu lemmikutest "Mere lapsed". Kokkuvõttes oli väga hea kontsert. Aga see eesti suvi ei kõlba küll kusagile. Mul oli seljas dressipluus ja jope ka peal, aga ma ei saa öelda, et mul soe oli.

Kuna lapsed viisime enne kontserti vanaema juurde, kuhu nad pidid ka ööseks jääma, siis tegime veel väikese tiiru mere ääres enne kui koju läksime. Mirrul oli see üldse elus esimest korda, kui ta öösel (ilma meieta) kodust ära oli. Kuuldavasti kõik sujus ilusti ning järgmisel päeval saime rõõmsad lapsed kätte.

Karnevalijooks

No mida nad veel välja ei mõtle? Järjekordne tervisejooksu etapp toimus Schnelli tiigi ääres ning tegemist oli karnevalietapiga. Mina, kes ma vihkan igasugust kostümeerimist ja muud taolist jama, pidin nüüd pea tööle panema ja mingi tobeda kostüümi välja mõtlema, sest ei taha ju ka ainuke hall vares teiste hulgas olla. Kurtsin siis oma kurba saatust naabrinaisele, kellel alati pea lõikab ja viskab koheselt välja 100 ideed. Siis on juba lootust, et nendest 100-st ehk üks idee sobib ka. Naabrinaine ei pidanud kaua mõtlema, läks tuppa ja tõi sealt oma lastele õmmeldud hundikostüümi, mida siis vastavalt vajadusele kohandatakse, nt kui lehed külge panna, siis on hoopis puu. Kuna mulle see vammus selga ei mahtunud loomulikult, siis võtsin sellest kostüümist kasutusele vaid mütsi, käe- ja jalakarvad ning saba. Saba oligi see tõmbenumber. Rahval läks suu naerule kui mind nägi ning oli ka kuulda kommentaare: "Näe saba on ka taga!". Seega oli minu kostüümimure lahendatud. Kahjuks aga suutsin paar tundi enne jooksu mingi tobeda äkilise liigutusega ära tõmmata oma reielihase, mis ei olnudki veel neljapäevasest kõvast trennist taastunud. Siiski tahtsin linnukese kirja saada, sest seal sarjas oleneb kõik osavõtust, mitte kiirusest. Kavatsesin raja läbida jalutades. Tegelikult sain ikka väga väga aeglaselt joosta ka ja jalga ei tohtinud väga kõrgele tõsta, siis oli ok. Seetõttu sai minu kostüüm nimeks "Haavatud hunt". Rada ise kulges 2x ümber Schnelli tiigi. Mulle väga meeldis see rada, välja arvatud see koht, kus pidi mäkke ronima. Seal ma poleks ka tervena joosta suutnud, see oli nii järsk ja ebatasane. Kahju, et joosta ei saanud ning raja lihtsalt läbi liipama pidin. Jooksul siiski selgus, et enamus olid ilma kostüümideta.

Kui nüüd ka järgmistel aastatel kavatsen selles sarjas osaleda, siis vist on tark endale selline hundikostüüm õmmelda, et ei peaks igakord naabrinaise käest laenama. Idee muidugi varastaks küll temalt.

Liipav haavatud hunt

 Kas saba ikka on veel alles?