Minu keskeakriisi kõrghetk on kätte jõudnud. Millalgi juulis leidsin internetist info, et augustis toimub Haanjas jooksulaager. Suhteliselt kiiresti sai otsustatud, et sinna ma lähen. Peale eelmisel loeng/treeningul osalemist siiski lõi kahtluseuss sisse ning konkreetse registreerimise ning raha maksmiseni läks ikka hulk aega, aga eelmisel nädalal siiski võtsin oma julguse kokku ning maksin raha ära. Ootamatult kiiresti jõudis tänane päev kätte. Hommikust saadik oli kange närv sees, mida lähemale ärasõit jõudis, seda hullemaks tunne läks. Kui siis kaaslane, kelle autoga kohale pidin saama, päris kokkulepitud ajal ei helistanud, siis mu närv enam vastu ei pidanud ning ma ei suutnud enam kodus oodata. Hakkasin juba kokkusaamiskoha poole minema. Varsti siiski ka telefon helises. Saime tõrgeteta Tallinnast sõitma ning jõudsime ilusti 10 min enne 17.00 kohale. Mõlemad autos olnud inimsed on väga korralikud jooksjad ja tegelenud sellega ka juba üksjagu. Suhteliselt kohe öeldi mulle, et see laager tekitab suure tõenäosusega sõltuvuse. Ühesõnaga mind on hoiatatud.
Kohapeal selgus, et tegemist on lausa rahvusvahelise laagriga, sest osavõtjate hulgas on ka üks lätlane. Kui Haanjasse kohale jõudsime, siis kohe algas treening. Alustuseks oli kerge jooks maastikul 40-45 min (tegelikult siiski 50). Umbes poole maa peal oli mul ikka juba päris raske grupi sabast kinni hoida. Teised sörkisid, mina jooksin põhimõtteliselt oma võimate piiril. Millegipärast ka mu uus pulsikell, mida olin enne saanud ainult üks kord proovida, ei näidanud mulle pidevalt ka pulsinäitu. Eks paistab kuidas ta homme käitub. See Haanja maastik on ikka jube raske. Pärast tegime veel jooksuharjutusi. Ei läinud kaua aega, kui mulle hakati kohaldama eriprogrammi, st pidin kõike teistest vähemalt poole vähem tegema. Tänu sellele tõenäoliselt üldse veel elan. Peale trenni teised jooksid ööbimiskohta tagasi, aga mul kästi autoga tulla. Kui enne seda laagrit olin arvamusel, et olen juba päris hea, sest kogu aeg läks ju kõik paremaks, siis siin toodi mind maa peale tagasi. Nüüd näen, kui kehva ma tegelikult olen. Kui nüüd medali teist poolt vaadata, siis teised olid juba aastaid trenni teinud (mina alustasin 3,5 kuud tagasi) ning laagris olid sellised tegijad naised, kes jooksid maratoni ajaga 3.30 või kiiremini. Selline tasemevahe siis.
Peale trenni oli õhtusöök: kartul, kaste, liha, hapukapsas, kohuke. Väga hea toit oli. Eks kõht oli ka muidugi tühi. Peale õhtusööki oli loeng. Loengupidajaks Mart Einasto, kes on maratonijooksja. Rääkis oma kogemustest ja muidugi ka sellest, kuidas tema alustas jooksmist. Loomulikult ei ole võimalik siin kogu loengut ümber kirjutada, aga mõned mõtted toon välja siiski. Lohutav, et tema algus oli veel hullem ja vaevalisem kui minu oma on olnud. Väga huvitav loeng oli. Algas midagi 21.30 paiku ja lõppes vist 22.45 paiku. Kuna mina olin ikka väga väsinud, siis ma ei hakanud sauna täna minema. Loodetavasti on homme parem päev. Loengust jäi kõrvu kõlama üks väga hea nõuanne ehk „Viie minuti reegel“. Seda tuleb kasutada siis, kui kohe üldse ei taha/ei viitsi jooksma minna. Tuleks ikkagi end riidesse panna ja minna jooosta 5 min. Kui peale seda on endiselt tunne, et täna tõesti ei sobi, siis tagasi pöörata. Tavaliselt aga on selleks ajaks juba soe sees ning enam tagasi ei keera.
Teisena jäi meelde, et iga jooksuharrastaja võiks oma elus vähemalt ühe maratoni joosta. Kui ikka tõesti ei meeldi, siis edaspidi pole mõtet, aga kui sobib, siis saab sellest elustiil. Muidugi ei hakka ma siinkohal nüüd mingeid veksleid välja käima, aga kui kunagi peaksin selle hullu tembu ette võtma, siis on teada, kustkohast see mõte mul alguse sai. Lisaks sellele soovitati ka oma pereliikmed kaasata oma tegemistesse, st siis jooksma utsitada.
No comments:
Post a Comment