Spordist, aga seekord natukene teise külje pealt ehk suusatamisest

Juba eelmisel ja isegi üleelmisel aastal käis peast läbi mõte, osta Meritile korralikud suusad. Korralike all pean silmas õigete klambrite ja suusasaabastega komplekti. Sellised universaalsete lasteklambritega asjandused on meil majapidamises olemas, aga kuna Meritil on oma vanuse kohta suhteliselt suur jalg, siis juba eelmisel talvel ei länud tema tavaline saabas sinna universaalsetesse klambritesse sisse. Pealegi nende klambritega suusad lipardavad ja loperdavad lapsel jalas ning ega seda õiget suusamõnu nendega küll ei tunne. Esialgu vaatasin ikka kasutatud variante, aga mitme aasta jooksul meile sobivaid ei leidnud. Viimase tõuke andis see, kui üks sõbranna teatas, et nad just ostsid oma tütrele (kes on Meritist paar aastat noorem) uued suusad ning komplekt maksis miskit 120€. Hakkasin mõtlema, et korralikuma kasutatud komplekti eest küsitakse 85-100€. See vahe on kuidagi liiga väike, et otsustada kasutatu kasuks. Näiteks hoidsin pilku peal osta.ee-s ühtedel Järvineni suuskadel (sedakorda siiski ennast silmas pidades), see oksjon lõppes hinnaga 35€ ("osta kohe" hind oli 44€), millele lisandub postikulu. Täpselt samad suusad on müügil Rademaris hinnaga 44€, millest läheb veel maha kliendisoodustus. Ausalt öeldes minu jaoks tundub natukene absurdne see olukord.

Üleeile siis võtsime otsuse vastu, pakkisime Meriti autosse ning suund spordipoodi Veloplus kindla eesmärgiga lahkuda sealt poest suusakomplektiga. Reklaamiti välja lastekomplekti hinnaga 109,90 ilma keppideta ning 119,90 koos keppidega. Suuska sai valida kas alt sakkidega või tavalist. Läksime siis ostma seda alt sakilist varianti, kuna meile tundub, et algajal lapsel on sellega kergem ning ise ei pea määrimisega vaeva nägema. Siit soe soovitus - ärge kunagi uskuge reklaame! Oleme pidevalt täheldanud, et reklaamid ja tegelikkus ei vasta teineteisele. Selgus tõsiasi, et neid sakkidega suuski enam praktiliselt ei müüdagi. Samas soovitati meile uue tehnoloogiaga valmistatud nanogrip põhjaga suuska, mis on vaid 20€ kallim kui see komplekti kuuluv tavaline suusk. Tegemist on siis suusaga, mida ei tohi määrida. Suusapõhi on töödeldud pidamist hoidva kattega. Ok, tundus hea ja 20€ lisaks ehk ka üleelatav. Asusime saabast proovima, loomulikult seda odavat komplekti kuuluvat saabast sobivat suurust ei olnud. Valisime mingid paremad ning loomulikult kallimad. Lõppkokkuvõttes siiski tegi müüja meile need saapad odavamate saabaste hinnaga ning komplekti hind tuligi tõesti vaid 20€ kallim. Sobivad kepid on meil juba kodus olemas.

Järgmine samm oli loomulikult suusatama minek. Läksime Hiiu staadioni juurde. Mina võtsin sealt laenutusest endale suusad ja läksimegi rajale. Tegime Meriti väikest rada ehk siis seda, mida nad koolitunnis sõidavad. See oli alla kilomeetri pikk, täpselt enam ei mäleta. Esimesel laskumisel loomulikult panin juba metsa, hea et suuski ei murdnud. Kusjuures tegemist oli väikese mäega. Teist korda samal mäeharjal seistes mõtlesin, et kas võtan suusad alt ja jalutan alla või proovin veel. Siiski läksin seda teist teed, sest mulle tundus, et teine suusajälg oli parem. Selles jäljes jäingi püsti. Mida rõõmu! Nõrganärvilistel ehk suusatada oskavatel inimestel on sügavalt soovitatav edasist mitte lugeda, kui siis ainult omal vastutusel. Kui teised meile järgi tulid, siis olin suusatanud tund aega ja mida hullu, ma ei suutnud seda tükk aega uskudagi, aga olin suusatanud vaid 5 km. Viis kilomeetrit ühe tunniga! Kõik mu rõõm suusatamisest kukkus kolinaga kokku, see ei ole ju lihtsalt võimalik. Ma kõnnin ja jooksen ka kiiremini.

Sellegipoolest hakkas eile üha rohkem kummitama mõte, et peaks ikka endale ka suusad ostma. Esiteks kuidas nii sobib, et lapsel on ja sul endal pole. Ei saa koos suusatamaski käia. Teiseks need laenutuse suusad on ikka alla igasugust arvestust, tõenäoliselt uisku nendega saaks sõita, aga seda ma ei oska mitte üks teps. Alustaks ikka klassikast. Mõtlesime ja vaagisime pikalt. Lõpuks langes minu valik Karhu Eagle Optigrip põhjaga suuskadele. Sarnased nagu Meriti omadki, et ei peaks määrimisega jantima. Täna võtsimegi suuna Hawaii Expressi ning valisime sealt suusad, saapad, sidemed ja kepid välja. Muidugi abivalmis müüja aitas kõikjal. Põnts rahakotile päris suur, aga teisest küljest iga suusalaenutus maksab 4€ tund. Lisaks saab oma suuskadega ka kohta valida, näiteks saan siiasamasse Järve rajale minna kasvõi iga päev.

Suusad ostetud ning rajale. Valisin seekord Harku ringi (väikse Harku ringi), sest seal pole eriti mägesid. Juhtus see, mida olingi kartnud. Nende suuskade pidamine on tõesti väga hea, aga libisemist üldse ei ole. Vaatame asja helgemat poolt, tänu sellele jäin seekord püsti. Libisevate suuskadega oleksin vähemalt kaks korda kindlalt pikali käinud. Algus siiski oli megamõnus. Sain suusatada, suusad ei lipanud tagasi. Olin endale ka pulsikella peale pannud. Seda sellepärast, et näha, kui palju ma suusatan, mitte pulsi jälgimiseks. Pulss ju suusatamisega kõrgeks ei lähe, vähemalt nii ma arvasin. Peale kolmandat kilomeetrit oli toss väljas. Heitsin siis pilgu kellale ja pulss oli üle 170!!!! Loomulikult niimoodi kaua ei jaksa. Võtsin tempo maha, aga pulssi päris normaalseks ei saanudki. Selleks pean vist suuskadega käima, mitte suusatama. Niipea kui natuke suusatamise moodi liigutust tegin, kohe pulss jälle üleval. Peale selle läbisin kogu trassi vahelduvsammuga, sest paarsitõukeid ma lihtsalt ei jaksanud teha kuna suusad üldse ei libisenud. Nendel suuskadel ongi nn sissesõitmise aeg. Kaupluses öeldi, et selleks on 100 km, kusagilt foorumist lugesime, et kuni 200 km. Suusatasin täna 8 km, seega 92 jääb veel sõita enne kui suusad korralikult tööle hakkavad. Hetkel ladistab õues vihma sadada ning peas on mõte: " Mis pagana päraslt need suusad sai ostetud kui lumi nüüd täitsa ära kaob, aga mina tahaks oma 92 km ju ära sõita".

Pärast tuli oma esimese pinginaabriga jutuks lapsepõlv ning ta rääkis, millised suusahullud me kooli ajal olime. Mina, tema ja minu hilisem pinginaaber. Olime hullult Kadriorus ringi tuisanud, mägedest alla lasknud jmt teinud. Mina ei mäleta mitte midagi, huvitav küll. Seega kahtlesin ta jutus ja küsisin teiselt pinginaabrilt üle. Loomulikult ta kinnitas kuuldud juttu ning vähe sellest, rääkis veelgi hullemaid seiku mulle. Näiteks osalesime mingil suusavõistlusel Tallinna Velotrekil, sealt suusatasime Kadriorgu, kus suusatasime veel päris kaua. Vähe sellest, et suusatasime, me olime ehitanud mäele hüpekaid ning hüppasime seal oma pikkade suuskadega. Samuti käisime nende väikeste plastsuuskadega Politseipargis estakaadil sõitmas, sinnagi ehitasime veel lisaks hüppekaid. Täitsa uskumatu, aga mõlemad väidavad, et mina olin ka ja suusatsin ja hüppasin seal hüpekatel samuti. Ise ma küll ei mäleta. Huvitav, kuhu see suusaoskus siis kadunud on? Mägesid kardan praegu nagu tuld. Pigem võtan suusad jalast kui laskun suuskadel. Sellest hoolimata loodan, et lumi tuleb tagasi ning saan oma 92 km veel sel hooajal vähendada.

Nüüd aga ootab mind seapraad ning rummikoogid. Jah, tegin rummikoogid ise. Teist korda vist elu jooksul. Retsepti aga ma veel ei avalda, sest seda pean veel tuunima.
 

Üllatustekuu

Tõeline üllatustekuu on olnud. 16. detsembril oli Flamencostuudio "Fiesta" jõulupidu Džingli hotellis. Tegemist on tantsustuudioga, kus Merit tantsib alates oktoobrist. Esiteks ei sobinud talle eriti ETV mudilaskoori ajad, teiseks kevadel ta arvaski, et ta sooviks pigem tantsida kui laulda. Seetõttu loobusime raske südamega (raske süda oli tõenäoliselt siiski ainult lapsevanematel) ETV mudilaskoorist ning panime ta flamencotantsu kirja. Olin ise temaga esimeses tunnis kaasas ning tunnis nähtu oli suhteliselt šokeeriv - nii raske tundus mulle see flamenco. Mõtlesin, et vaene Merit sellega küll hakkama ei saa. Läks aga teisiti. Tegelikult oli juba varem kuulda, et ta saab igas tunnis kiita ning on üldse tubli. Sellegipoolest oli üllatus suur, kui nimetatud jõulupeol valiti Merit "Aasta parimaks tantsijaks". Auhinnaks oli flamenco lehvik. Merit valis omale helesinise.

Mõned päevad hiljem toimus Kaari Sillamaa Kaunite Kunstide Koolis "Kuldse Maski Gala". See on igaaastane üritus, kus tunnustatakse noori näitlejaid, lauljaid ning tantsijaid igasuguste erinevate auhindadega. Ühtalsi on see ka kooli jõulupidu. Ma isegi enam ei oska öelda, kui kaua Mailis on seal koolis käinud, aga millegipärast pole ma kunagi varem sellele üritusele sattunud. Küll oli Mirjam tita, polnud teda kellelgai jätta, küll oli mingi muu põhjus/probleem. Minu ema ja isa eelmisel aastal käisid. Seekord kõik nagu klappis. Trenn jäi ära, sest Evelin on Portugalis jooksulaagris ning ükski asendaja ei saanud asendada. Mirjami sai kah turvaliselt isaga koju jätta. Otsustasin, et seekord ma küll lähen ja loomulikult ei pea ma seda kahetsema. Mailis valiti "Aasta naisnäitlejaks Noorteteatris" ning auhinnaks loomulikult kuldne mask.

Ausalt öeldes võtab sõnatuks, kui tublid lapsed mul on. Teisest küljest on mul väga hea meel, et nimetatud huvikoolides niimoodi lapsi tunnustatakse ja kiidetakse. See ongi ju see jõud, mis lapsele hinge läheb ning ta tegeleb meelsasti oma hobiga.

Natuke spordijuttu jälle

Olen laisk olnud ja pole ammu midagi kirjutanud. Tegelikult ei ole midagi eriti huvitavat ju juhtunud ka vahepeal. Sportimisega ei ole ka just kõige paremad lood vahepeal olnud. Ilmad läksid jahedamaks ja lumi tuli maha ning minul kui algajal puudus vajalik varustus. Kuna meie poodides on hinnad ikka väga kõrged ning ka valikut eriti pole, siis tellisin omale uut varustust internetipoodidest. Selleks ajaks kui asjad kohale jõudsid, oli ka lumi juba vahepeal maha tulnud. Seega olin täiendanud enda riietevaru, kuid lumes jooksmiseks sobivaid jalatseid endiselt ei olnud. Neid ma ei julgenud internetist ilma proovimata osta. Kuna ma oma laiskuses ei viitsi üldse riideid/jalanõusid proovida, siis on mul need jalatsid siiani soetamata. Minu jaoks on tõesti suur ettevõtmine, et minna poodi erinevaid jalatseid proovima/valima. Viimase jooksuringi tegin 16. novembril, seega üle kuu aja tagasi. 

Õnneks ma ainult diivanil ka vedelenud ei ole. Seda ei saakski ma endale lubada, sest olen endale järgmiseks aastaks päris vinged eesmärgid püstitanud. Hakkasin jälle suhteliselt aktiivselt Evelini trennis käima. Eesmärgiks vähemalt kolm Evelini trenni nädalas, sh kindlasti kolmapäevane jõutreening ning lisaks veel vähemalt korra nädalas ujumist. Loomulikult ei ole mul õnnestunud oma plaanidest kinni pidada. Esiteks kindlasti seetõttu, et nüüd käin Evelini trennis Nõmme ujulas, mis on tunduvalt kaugemal kui Rahumäe Põhikool, kus eelmisel aastal sai käia. Teiseks muidugi kimbutavad haigused aeg-ajalt. Midagi tõsist pole olnud, aga nohu, kurk-valus stiilis hädad. Kolmandaks ainult õhtused ajad, kahjuks ei ole mul alati soovitud ajal lapsehoidjat võtta. Nii juhtubki, et seatud plaan logiseb siit ja sealt. E, T ja N on Evelinil Fat Burn tunnid, ehk siis selline mõnus tantsuline aeroobika. Kohati päris rasked sammude kombinatsioonid. Natuke vahele või lõppu ka jõuharjutusi, aga seda tõesti vaid näpuotsaga, sest aeg saab otsa. Kolmapäeviti on aga Body Toning & Streching ehk maakeeli jõutreening. Rahulikus tempos võetakse kõik lihasrühmad läbi. Mulle üldse ei meeldi seal Nõmme ujulas see süsteem, et aega on 90 min. Trenn ise kestab juba 60 min, natuke varem peab ju kohal ka olema. Kohale jõudmise aeg sõltub muidugi ka bussist. Peale trenni siis kiiruga pesema, kui buss on hiljem tulnud, siis jõuab korraks ka saunast läbi hüpata. Ühesõnaga üks kiire-kiire-kiire koguaeg, et jõuaks õigel ajal välja. Kuna mul on kuukaart praegu, siis mul ei olegi üldse raha kaasas, et juurde maksta, kui peaks juhtuma, et õigel ajal ei jõua. Samas tahaks ju peale trenni just rahulikult saunas vedeleda ning rahulikult pesta-kuivatada.

Praegu on Evelin ise Portugalis jooksulaagris ning trenne annavad asendajad. Siiani olen kokku puutunud ühe asendajaga. Nüüd ma saan palju paremini aru, mida Evelin silmas pidas, kui ta ütles, et ta teeb kõiki harjutusi nn ennastsäästvalt nagu maratonijooksjale omane. Minu arvatses vehib ja rabeleb Evelin seal ees täiega, teeb ise peaaegu kõike kaasa. See uus asendaja aga on tõeline energiapomm seal ees. Tema liigutused on tõesti palju nurgelisemad, tegelikult ma lihtsalt ei oska iseloomustada, aga vahe on silmaga nähtav. Jutukas on ta ka.  Harjumatu minu jaoks on see, kui ta teeb näoga meie poole. Olen harjunud treenerit selja tagant nägema. Olen praeguseks ainult kahte asendaja trenni jõudnud, aga ma poleks osanud kunagi arvatagi, et hakkan puudust tundma Evelini rasketest sammukombinatsioonidest ja pikkadest kombinatsioonijadadest. Siiani arvasin vastupidi, et võiks kergemad olla, siis ei pea aju nii palju töötama trenni ajal. Nüüd kui oli kerge ja lühike kombinatsioon, siis tundus see nii lahja. Eks paistab, kuidas edasised trennid tulevad. Kolmapäevane jõutreening oli ka hoopis teistsugune. Sellel treeneril iga treening lõpeb blank-iga. Siiani olin ainult kuulnud sellest, aga nüüd siis olen ka reaalselt teinud. Varsti peaks juba palju kergem olema. Ta muidu annab hoopis Zumba treeninguid sealsamas Nõmme ujulas. Tõenäoliselt sel ajal, kui Evelini ei ole, võtan ja käin millalgi ka seal Zumbas ära. Proovin, kuidas see stiil mulle sobib. Siiani lihtsalt vaadates tundub väga raske olevat, ehk ise tehes ei ole enam nii raske.

Nagu mainitud, käin ka ujumas. Tavaliselt ujun 800-1000m, seejärel mõnulen aurusaunas. Üldjuhul ujun siiski 1 km mitte vähem, aga mõnikord peab vähemaga ka leppima. Rohkem esialgu veel ei jõua. Täna olin küll rõõmsalt üllatunud, kui oma 1 km lõpetasin ajaga 45-46 min. Täpselt ei tea, sest jälgisin tavalist suurt kella seina peal. Tavaliselt kulutan sama distantsi ujumiseks 50 min. Kuna ujun ilma pulsikellata, siis mul pole õrna aimugi, millise pulsiga ujun, aga tempo on rahulik ja hinnanguliselt pulss kõrgeks ei lähe. Ma ei ole kunagi mõelnudki, et ujumises võiks selline ajaparandus tulla, sellegipoolest tegi see meele väga rõõmsaks. Tegelikult ootan samasugust läbimurret hoopis jooksmises, st et sama pulsi juures jookseksin kiiremini. Paar päeva tagasi lugesin ühest blogist, et sealsel blogijal kulus selleks kaks aastat. Masendav, kui nii kaua ootama peab.

Mängutoa saaga jätk

Hoidsime enne Mirjami sünnipäeva tugevalt hinge kinni, et ta just sünnipäevaks haigeks ei jääks. Kartus oli vägagi põhjendatud, sest sel aastal oleme lasteaias käinud rütmiga 2 nädalat aias ning siis jälle haige. Seekordsed kaks nädalat täitusid 16. novembri õhtul, just enne suurt plaanitud pidu 17. novembril mängutoas, mille broneerimisega nii palju vaeva nägin. Seekord siiski läks õnneks ning terviseprobleeme ei tekkinud.

Laupäeva päeval helises minu mobiil, ees tundmatu number. Helistati mängutoast, küsiti, kas kõik on korras ja kas õhtul tuleme. Vastasin, et loomulikult tuleme. Siis tuli mingi pikk jutt batuudist, kuna kõik oli vene keelne, siis ma väga palju aru ei saanud. Õnneks oli mees mul kõrval ning andsin toru talle. Jutu mõte oli selles, et kas me batuuti ka soovime. Neil olevat mingi uus batuut, mida varem pole olnud. No väga kahtlane ja minu jaoks isegi arusaamatu küsimus. Kui ruumis on olemas batuut, siis on ju siililegi selge, et see tuleks õhku täis lasta. Tasapisi selgus tõde, selle batuudi eest taheti 15€ juurde saada. Selle peale mina kostsin, et jääb ära, oleme ilma batuudita, lastel on nagunii niisamagi lõbus ja huvitav olla. See batuut võib seal nurgas tühjalt kah seista.

Me oleme viimasel ajal sünnipäevasid alati hommikul kell 10.00 pidanud ning seekord siis oli algus alles kell 18.00. Tegemised, mida tundus hullult palju olevat, said ootamatult kõik otsa. Lapsed ka juba kibelesid minekule. Hakkasimegi siis vaikselt liikuma, jõudsime miski 25 minutit enne 18.00 kohale. Voucheris oli öeldud, et 15 minutit varem võib sisse minna. Ootasime siis natuke autos. Selle aja sees saabusid ka vanaema ja -isa ning esimesed külalised Veltsist. Loivasime siis aeglselt ukse taha. Sees alles koristati, sisse saime umbes 10 minutit enne kella 18-t. Kui riietusime, siis juba nägin silmanurgast, kuidas see kurikuulus batuut sisse lülitati. Kui Mirjam riietatud, siis tormasin ise sööke lauale panema. Seal siis mängutoa perenaine hakkab jälle batuudist rääkima. Mina vastu, et ei me ei taha, kuna mitte kusagil (isegi nende hinnakirjas) ei ole mitte sõnakestki sellest, et mingi batuut eraldi raha maksab. Tema vastu, et see batuut on neil uus asi ja varem seda polnudki, seepärast ka ei ole kusagil midagi kirjas. Juhtis mu tähelepanu sellele, et lastele see batuut meeldib ja näe vaata, lapsed juba hüppavad seal. No loomulikult lapsed hüppavad, kui neil on silmapiiril õhku täis batuut, mille peal saab hüpata. Kokkulepe oli ju, et batuuti ei tule. Mu mees siis tuli ja päästis olukorra, pakkudes, et ok võtame selle batuudi siis 5€ eest. Sellepeale öeldi, et 6.50. Jäin siis kah nõusse, sest ma ei suutnud ette kujutada olukorda, kus keegi läheb ajab lapsed batuudilt ära ning lülitab selle välja. Täiesti absurdne ju. Ühesõnaga toimus väga hästi korraldatud väljapressimine.

Kui oma toitudega ühele poole sain, siis juba hakkas kergelt silma suhteliselt suiur korralagedus: igal pool vedelesid mingid asjad, WC-s, ukse taga jne. Ühesõnaga väga kodune tunne tuli peale, nimelt ei ole ma siiani suutnud oma kodu korraldada niimoodi, et asjad ei vedeleks igal pool. Ja mis kõige hullem, asju tuleb pidevalt juurde, mitte ei jää vähemaks ning seetõttu probleem muudkui kasvab ja kasvab. Varsti tuli meespool rääkima, et põrand kleepub päris korralikult. Ma ise polnud vaibalt eriti ära käinud ning seetõttu arvasin, et ah ju pingutab jälle üle selle vingumisega. Mingi aja pärast kuulsin, et ka minu vennanaine olla kurtnud, et põrand kleepub. Nüüd oli selge, et mingi probleem selle põrandaga on tõepoolest. Kui peale pidu hakkasin Mirjamile saapaid jalga panema, siis ma ehmatasin ikka tõeliselt. Mirjami heleroosade sukapükste tallaalused olid süsimustad, va võlvikõrgenduse koht ning põlved olid lihtsalt väga mustad. Tõenäoliselt kostis minu suust miskit karjatuse taolist, sest sellepeale tahtis Mirjam sukapüksid jalast ära võtta. Mul läks tükk aega, et teda veenda, et ilma sukapüksteta ei saa ju meie kliimas õue minna praegusel aastaajal. Lõpuks ta siiski soostus nendega koduni vastu pidama, aga kodus pidi küll kohe jalast ära võtma. Tavalise 30 kraadise eriti musta pesu jaoks mõeldud programmiga need sukapüksid päris puhtaks ei läinudki. Peab vist plekieemaldajat proovima. Nimetatud sukapüksid olid lapsel alles teist või kolmandat korda jalas.

Tavaliseltl mina ja virisemine kokku ei kuulu, aga seekord küll virisen ikka korralikult ning kogu asjast jäi mulle selline natukene ebameeldiv mekk juurde. Päris tõelist peotuju ei tulnudki. Õnneks lapsed ei lasknud ennast nendest seikadest segada ning nautisid pidu. Mirjam nautis hiljem kodus ka oma kingitusi. Kõik olid väga toredad kingid, alates vajalikust vihmavarjust kuni lõpetades puzzlede, söögiriistade jmt. Eriline lemmik siiski on Mirjamil roosa poniga õhupall, sellega käiakse toast tuppa. Magama minnes pargitakse kuhugi lakke see pall.

Tordi tellisin seekord oma sõbranna käest kuna ta on selline hea tordimeister. Tema laste sünnipäevadel on alati igati vinged ja väga maitsvad tordid. Minu õnneks oli ta vägagi kiiresti nõus selle vaeva enda kanda võtma. Meie ülisalajase kokkuleppe tulemusena valmiski ülimaitsev Hello Kitty kujuline tort. Täpsemalt siis kohupiima-martsipani tort. Seest leidis ka hulgaliselt metsmaasikaid, ikka niimoodi, et ei pidanud neid lusikaga taga ajama. Peal valge martsipan ning kujunduseks looduslikud toiduvärvid. Tort oli nii hea, et sellest ei jäänud mitte ühtegi kassi karvatuttigi järele, muidu tavaliselt ikka tassime sünnipäevalt mingi osa torti koju tagasi. Laste seas muidugi tekitasid kassi erinevad kehaosad suurt elevust: üks tahtis jalga, teine lille, kolmas silma jne. Sünnipäevalaps soovis ninaga tükki.

Mõnus pühapäev Alatskivil

Nõmme Muusikakoolil on tore traditsioon - igal sügisel lähevad nad ühte mõisa nö mõisakontserti tegema. Ega igaüks sellele kontserdile mängima ei pääse, enne peab edukalt läbima ettemängimise. Meritil on see juba kahel sügisel õnnestunud. Eelmisel sügisel käisime Vihula mõisas. Sel aastal toimus kontsert muinasjutulises Alatskivi lossis. Hommikul kella 8.45-ks viisime Meriti Nõmme Kultuurimaja ette, kust väljus buss Alatskivile. Ise hakkasime natukene hiljem sõitma. Kõigepealt võtsime kesklinnast peale vanaema ja vanaisa. Seejärel suund ka meil Alatskivile. Kontsert algas kell 13.00 Jõudsime ilusti õigeks ajaks kohale. Kontsert toimus lossis asuvas Tubina muuseumis. Kontsert oli päris pikk, 29 esinejat oli. Merit esitas seal R. Schumanni "Esimene kaotus". Peale kontserti oli ekskursioon Alatskivi lossis. Väga ilus loss on, nii seest kui väljast. Giidi jutt oli samuti väga põnev. Muu hulgas tutvustas ta meile ka lossi kummitust. Nimelt käib lossis kummitamas köögitüdruk, prõmmib uksi ja loobib asju. Praegu pidi ta suhteliselt rahulik olema, uute peremeestega rahul. Mulle avaldas tohutut muljet just vahakujude saal. Seal olid paljud lossi elanikud olemas. Väga tõetruud. Ka restaureerimise teema oli ülipõnev. Täiesti ennekuulmatu oli minu jaoks lapsehoidja tuba. Pisike keerdtrepike viis üles, tuba ise kitsas ja madal soolikas. Laste tubade ja hoidja toa seina ja lae vahel on auk, kust siis oli kuulda kui lapsed nutma hakkasid. Üleüldse olid kõik need trepid, mis olid mõeldud teenijate jaoks kitsad, väiksed ja keerdus.

 Vasakul ongi see köögitüdruk, kes kummitamas käib

Kui loss ja Tubina muuseum vaadatud, siis läksime Kivi kõrsti lõunat sööma. Kellaaeg oli küll juba pigem varane õhtu kui lõuna. Söögiks olid kotletid, kartulid, salat ja kaste. Magustoiduks kook ja kohvi. Väga maitsev söök oli. Nii et kui keegi vajab Alatskivil kehakinnitust, siis võib julgelt Kivi kõrtsist läbi astuda.

Kui kõhud täis, siis kohe Kivi kõrsti vastas on surnuaed, kuhu on maetud ka Juhan Liiv. Viisime tema hauale küünlad. 3 kilomeetrit Alatskivilt asub Juhan Liivi elukoht, kus on tänapäeval Liivi muuseum. Peale küünalde panemist sõitsimegi sinna. Seal ootas meid samuti hästi jutukas giid. Jällegi oli väga huvitav ekskursioon.

Kella 6 ajal õhtul alustasime siis tagasiteed koju. Nüüd võtsime ka Meriti bussist enda juurde. Lisaks saime seltsiliseks ühe kitarripoisi, kellel bussis hakkab paha. Tema kodu jäi meile nagunii kodutee peale. Kodutee oli väga süngelt vaikne. Kõik olid vist surmväsinud, enamus magas. Ainult autojuht ja kitarripoiss olid ärkvel. Mina ka muidugi üritasin ärkvel püsida, aga ega vist päris kogu aeg ei õnnestunud. Oli väga tore ja hariv päev. Meriti esimesed sõnad, kui lossist ära hakkasime minema olid: " Ma tahan siia tagasi tulla. Siia võiks ju klassiga tulla." Igal juhul tahab Merit sinna millalgi uuesti tagasi minna. Tegelikult jäi ju lossi park kõik käimata, sest ilm oli nii kole, et ega õues olla ei tahtnud, seega vaba aja veetsime sees Tubina muuseumis.



Mängutoa broneerimisest ehk lugu sellest, kuidas ei tohiks äri ajada.

Algselt mõtlesime, et sel aastal ei pea Mirjami sünnipäeva suurelt kusagil kodust väljas. Küllalt juba sel aastal mitmeid kulutusi tehtud. Jälgin igapäevaselt sooduspakkumiste portaale, sest mõnikord saab nende kaudu tõesti tooteid/teenuseid soodsamalt osta. Ühel päeval nägingi, et oli soodushinnaga mängutoa rent kolmeks tunniks, et pidada maha üks korralik lapse sünnipäev. Hind oli tõesti soodne ning ka voucheri kehtivusaeg sisaldas Mirru sünnipäeva kuud. Mõtlesin, et selle raha eest ju võiks ikkagi ühe peo ka teha. Mõeldud tehtud, soetasin vastava voucheri.

 

Läksin tutvusin mängutoa kodulehega. Kuna koduleht on vägagi vigases eesti keeles, siis tegin koheselt järelduse, et omanikud ei ole eestlased ning nende eesti keele oskus ei ole kõige parem. Minu vene keel samuti pole kõige parem. Seetõttu otsustasin ühendust võtta e-maili teel, mitte telefonitsi. Sellisel juhul on see eelis, et kõik on must-valgel kirjas ning vastuse koostamisel on aega mõelda, mitte ei pea kohe sõnu ritta seadma hakkama. Saatsin e-maili eelmisel reedel, s.o. 5. oktoobril. Vastust pole. Kuna saatsin e-maili peale lõunat, siis mõtlesin, et ehk nädalavahetusel ei vastata meilidele. Kuigi minu loogika järgi, sellisel tegevusalal tegutsedes, ei tohiks seda endale lubada. Ootasin esmaspäeva lõunani. Saatsin uue e-maili, et ehk on meil kaduma läinud, ikkagi hot.ee postkastiga tegemist. Vastust ei saanud jällegi.

 

Kolmapäeva lõuna ajal helistasin ning ütlesin, et mul on voucher soetatud ning soovin aega broneerida. Vastuseks kõlas, et tema sõidab praegu autoga ning tal ei ole märkmikku kaasas.

Mina: "Millal ma uuesti helistada võin?"

Vastus: "Kell 21.00"

Mina: "Kas te e-maile ei loe, ma olen sinna ka mitu korda kirjutanud, saaksite mulle meilitsi vastata endale sobival ajal"

Vastus: "Ei loe, ei ole aega."

Tore, jäin siis ootele ning õhtul 6 minutit peale üheksat helistasin. Vastuseks kõlas, et tema on praegu poes ning helistab mulle tagasi. Selge, jäin siis ootama kõnet. Seda kõnet ma ootama jäingi, seda ei tulnud ei õhtul ega järgmisel hommikul. Millalgi lõuna paiku siis helistasin ise. No tal oli ka juba minu number mällu sööbinud, vastuseks kõlas väga rõõmus hääl, mis seletas kiires vene keeles sellest, et miks ta mulle tagasi ei helistanud. Kahjuks ei saanud ma midagi aru, vaid niipalju, et see pidi vabandus olema.

Kui ta lõpuks lõpetas, siis küsisin: "Kas nüüd saan broneerida?".

Vastuseks kõlas: "Olen praegu haiglas."

Mina: "Millal ma helistada võin?"

Vastus: "Neljakümne minuti pärast"

OK. Kogu see vestlus käis vene keeles, eelmisel õhtul ju rääkisime eesti keeles.

Andsin talle natukene rohkem aega, ikkagi haiglate ja arstide värk, seal võib ju kauem aega minna. Helistasin tunni pärast. Vastu ei võeta. Kogu selle saaga peale ma enam ei mäletagi, kas poole tunni pärast helistasin ise või helistati mulle, aga igatahes umbes poole tunni pärast vestlesime jälle.

Mina: "Nüüd saan broneerida?"

Tema: "Oodake, kohe vaatan"

Mina: "Kas 17. november kell 17-20 on vaba?" Olin need kellaajad võtnud nende kodulehelt, ise veel imestasin, et nii normaalsed ajad seal mängutoas.

Tema: "Ei, kell 18-21 saaks"

No ja nii edasi. Kild killu haaval sain infot. Tuli välja, et tegelikult on terve päev vaba. Jäin siiski selle õhtuse aja juurde. Oleme siiani iga kord hommikul Mirjami sünnat pidanud, vahelduseks soovisime ka õhtusemat aega. Nüüd saime küll päris õhtu, aga ehk elame üle. Vähemalt oli meie seekordsel vestlusel tulemus, aeg sai broneeritud. Sooviti ka minu voucheri numbrit saada, paluti see e-maili peale saata. Hoidsin end tagasi, et mitte mainida, et te ju ei loe oma meile. Huvitav, kuidas ta selle numbri nüüd kätte saab? Saatsin selle nagu lubatud e-mailile. Vestlus ise kulges eesti-vene segu keeles. Ilusa punkti pani meie vestlusele temapoolne pakkumine, et soovi korral saame ka tordi nende kaudu tellida. Loobusin siiski sellest võimalusest. Minu esimesest e-maili saatmisest mööduks homme nädal. Peaaegu terve nädal kulus mul seekord siis ainuüksi mängutoa broneerimisele. Ainult minusugune hull viitsib sellise kadalipu läbi teha, normaalne inimene oleks juba ammu loobunud. Arvatavasti sellepärast mul üldse õnnestuski saada just enda soovitud päevale see broneering.

 

 

Tervisejooksusarja lõpetamine ehk vahekokkuvõte

Täna siis toimus Rock Cafes Eesti Energia tervisejooksu  ja -kõnni sarja lõpetamine. Peo dress code oli "Olümpia". Oi, kuidas ma vihkan igasuguseid stiilipidusid. Olen sellepärast ka peole üldse minemata jätnud, et stiilipidu oli. Seekord siiski otsustasin minna. Muidugi oli pea kostüümi kohapealt täiesti tühi. Lõpuks viskasin mingi dressi selga, laenasin Mailiselt medali kaela ja oligi kõik. Hea, kui on nii tublid lapsed, kellel vedeleb lausa kolm medalit kapinurgas. Siin on tegemist ilmselgelt spordimaailma seisukohalt kaotatud talendiga, keda elu on viinud mitte spordi vaid muusika ja teatri suunas. Kuna sõbrannal oli täpselt sama mure, siis ka tema sai ühe Mailise medalitest kaela. Nii me siis hakkasimegi minema peole, dressid seljas. No oli ikka väga imelik minna dressides. Kino Kosmose juures tahtsime ümber istuda trammi peale. Ootasime tükk aega, siis leidsime, et trammidega on küll midagi juhtunud. Teises suunas oli siiski kaks trammi läinud, aga meie suunas mitte ühtegi oma 20 min jooksul (sõiduplaani järgselt oleks pidanud vähemalt 3 minema). Võtsime siis jalad selga ja hakkasime jala Rock Cafe poole astuma. Jõudsime kohale täpselt õigeks ajaks. Seal hakkas veel imelikum, sest enamik olid täiesti tavalistes riietes, mitte mingit olümpia teemat. Muidugi oli ka väga vägevaid kostüüme. Kui teiste kostüüme nägin, siis tekkis loomulikult mõte, et näh oleks ka ju midagi taolist võinud selga panna. Näiteks peaks mul kusagil ju vedelema veel džuudokimano ajast, mil džuudot tegin. Olin sel ajal samas kaalus kui praegu, seega peaks see selga küll minema. Peol jagati isegi tasuta jooki, mida ma küll oodata ei osanud. Meeleolu lõi ansambel "Kala". Tehti kokkuvõte sarjas osalemise kohta, loomulikult ei jäänud mul mitte ühtegi strateegilist arvu meelde. Loositi auhindu. Mina osalesin seekord küll ainult ühes loosis, nimelt jalgratta loosis. Kõikide (112 inimest) vahel, kes käisid vähamalt 10 korda jalgrattaga kohal, loositi välja Trek jalgratas. Loomulikult mina seda ei saanud. Sai aga minu tuttav rahvatantsupäevilt, mil ma veel Kandalis tantsisin. Suvel mingil Pääsküla etapil olin ma ise fortuunaks ja tõmbasin loosikastist sellesama tuttava välja, tookord sai ta CD. Ülejäänud loosimistel mina ei osalenud, sest mul jäi 21 etapist üks etapp käimata, loosis osalesid aga ainult kõik 21 etappi läbinut. Samuti said auhinna kaks parimat kostüümi.

Kui pidu läbi, siis hakkasime kodu poole vantsima. Kuna mu sõbrannal oli päeva sammude norm täitmata, siis ta tegi ettepaneku minna mööda Herne tänavat Pärnu mnt-le ning seal istuda bussile. Mõeldud-tehtud. Hakkasime Herne tänavat otsima. Sattusime ikka päris parajasse võpsikusse vahepeal, mingi mäe otsast pidime ka alla ronima, ümberringi põlvini märg rohi. Üles ikkagi leidsime selle Herne tänava ja lõpuks maabusin ka õnnelikult koju.

Kuna lõpupeol tehti igasuguseid kokkuvõtteid, siis teen ka väikese vahekokkuvõtte oma jooksudest. Mais alustasin 2,5 km-ga paar korda nädalas. Järk-järgult pikendasin distantsi. Tegelikult küll pikendasin jooksmise aega. Millalgi avastasin, et käin juba kolm korda nädalas jooksmas ja järgmine tähelepanek oli, et juba käin neli korda nädalas jooksmas. Praeguseks teatavasti alistub 10 km suhteliselt vabalt. Ega ma muidugi päris täpselt oma kilomeetreid enam tuvastada ei suudagi, sest treeningpäevikut hakkasin pidama millalgi juulis ja alates 15. augustist on mul uus ja tark pulsikell, mis peab ise arvestust minu kilomeetrite üle (paljude muude asjade ka muidugi). Enne uue kella ajastut suudan tuvastada 124,30 km ning pärast seda 172,34 km. Kokku seega 296,64 km. Siit on nüüd päris palju tegelikult puudu ka, mida ma ei suudagi tuvastada. Praegu jääb parima kuu (st kui ei ole mingeid tervislikke tõrkeid) kilometraaž umbes 100 km kanti. Usun, et tuleval aastal see number kasvab. Boonusena olen vabanenud ka mõnest üleliigsest kilost. Jällegi ega ma täpselt ei tea, aga pakun, et umbes 6-7 kg olen kergem.

Tundub, et järgmise aasta plaanidesse kuulub kindlasti seesama tervisejooksu sari. Sõbrants arvas samuti, et tore üritus ja võtame jälle osa. Loomulikult jääb plaanidesse ka vana hea ja tuntud Maijooks. Uue üritusena võtan plaani Ööjooksu, kuhu mind juba sel aastal taheti värvata. Sügisesel SEB jooksul on ka kindlasti oma koht minu plaanides. Võimalikud on jällegi mingid jooksulaagrid. Eks see paistab, kuidas ajad sobivad ning kas enam võetaksegi üldse kampa. Plaanis on läbida Nike Running Clubi seminar/treeningute sari, st kõik 4 loengut/treeningut. Päris kõike ma siiski veel ei paljasta, midagi peab ju üllatuseks ka jääma. Pealegi mõned plaanid ja eesmärgid vajavad veel täpsemat läbimõtlemist. Eriti hea oleks, kui keegi asjatundja oma nõu annaks, aga eks see jällegi paistab, kuidas kujuneb.

Plaanidest veel niipalju, et plaanis on ka Merit jooksma õpetada. Praegu ta vihkab jooksmist. Mõned nädalad tagasi aga ostsin talle kooli jaoks uued tossud ning juhuslikult on need jooksutossud. Kui Meritile mainisin, et nüüd on sul jooksutossud ja nendega peab jooksma ka, siis minu üllatuseks oli ta rõõmuga nõus. Kuna minu taastava treeningu jooksukiirus on pea olematu, siis on see Meritile suhteliselt paras nö kaasas jõlkuda. Nii ongi nüüd kujunenud, et kuna laupäeval teen tavaliselt raskema treeningu, millele pühapäeval järgneb taastav treening, siis võtan sinna Meriti kaasa. Siiani on ta rahul sellega. Mul kah kasud sees tegelikult. Kui mul Merit kõrval venib, siis see nagu oleks teistele veenvaks selgituseks, miks ma nii aeglaselt jooksen (lapse tempos ühesõnaga). Üksi olles tundub, et kõik mõtlevad, et näe kus nüüd paksmagu ei suuda kiiremini joosta. Tegelikult üritan oma treeningplaani järgida.

Laisa perenaise pannkook ehk ahjupannkook

Teatavasti kuulun nende inimeste hulka, kes ei armasta kaua pliidi ääres seista ning leemekulpi liigutada. Meenub näiteks kui palju palju aastaid tagasi hakkasin suure õhinaga kirsimoosi keetma. See võis olla aastal 2007, mil oli tõeliselt hea kirsisaak. Lõppes see moositegu sellega, et juba viie minuti pärast kupatasin oma meespoole pliidi äärde, kes siis selle moosi lõpuni keetis. Seetõttu ei meeldi mulle väga ka pannkooke küpsetada, sest peab pidevalt kooke keerama ja uusi pannile panema. Mulle meeldib teha toite, mis suhteliselt ise valmivad. Paar kuud tagasi aga leidsin ahjupannkoogi retsepti ning otsustasin proovida. Peab nentima, et meie perele see variant väga meeldib. Panen kirja algupärase retsepti koos omapoolsete tuunimistega, siis saate ise proovida, kumb variant paremini maitseb.

Ahjupannkook mustikatega

2 muna
0,5 dl suhkrut
2,5 dl nisujahu (mina panen umbes 3,5 dl, tuleb paksem kook)
5 dl piima
0,5 tl soola
2 dl mustikaid
Algses retseptis ei ole ette nähtud küpsetuspulbrit, aga mina panen

Vahustada munad. Lisa pool piimast, jahu, suhkur ja sool ning mikserda ühtlaseks. Sega juurde ülejäänud piim. Lase taignal 15 minutit seista. Määri ahjuvorm võiga (mina vooderdan küpsetuspaberiga). Vala tainas vormi, puista peale mustikad. Küpseta 225 kraadises ahjus 25-30 minutit.

Mina arvasin, et selle koogi peale võiks eriti hästi sobida vanilje kaste ning ma ei eksinud. Tõesti sobib nagu rusikas silmaauku. Teen kastme poes müüdavast valmis pulbrist, millele tuleb vaid piim lisada ning mikserdada. Järjekordselt väga lihtne ning väga maitsev.

Olen seda pannkooki proovinud ka teiste marjadega teha ning tulemus on samuti väga hea. Minu vaieldamatu lemmik on mustsõstardega. Meritile seevastu maitseb enim just mustikatega.

Diivanisaaga ehk lugu sellest, kuidas me diivanit ostsime

Tegelikult ma enam ei mäletagi, millal see diivanilugu päris alguse sai. See võis olla juba enne Meriti sündi, ma pakun. Millagi mõtlesime, et võiks oma voodi välja vahetada ning asemele soetada lahtikäiva diivani. Käisime siis ka usinalt poodides diivaneid vaatamas, mingi nö diivanitüübi valisime tookord ka välja. Aga millegipärast jäi lõplik otsus siiski tegemata ning uut magamisaset meie elamisse ei saabunud. 

Kolm aastat tagasi sügisel vaatasime, et voodi on ikka juba lagunenud, mõnes kohas lausa augud sees ning vedrud paistavad. Samas seda magades tunda veel väga ei olnud. Tol hetkel saabus meie ajudesse teadmine, et uus diivan tuleb siiski välja valida ja ära osta. Loomulikult jäi ostmata. Ootasin sel ajal Mirjamit ning mul tuli meelde, et Mailise sünnitus algas mul kodus vete tulekuga ning meie voodi sai tookord hädavaevu päästetud ning veelomp maandus siiski voodi ette põrandale. Ei tahtnud riskida, et oma uue voodi kohe looteveega üle ujutame ning lükkasime ostu jälle edasi. Peale Mirjami sündi oli muidugi ka muud tegemist ning voodi vajus täiesti tagaplaanile.

Eelmise aasta sügisel võtsime asja kätte ning läksime jälle diivaneid valima. Leidsime suhteliselt ruttu meeldiva ja väga ilusate värvidega diivani. Ainus viga, et ta oli liiga pikk ning liiga lai. Käepidemed oleks saanud ära võtta, seega oleks saanud voodi lühemaks. Laiuse lõpuks mõtlesime, et elame ehk üle. Täpsemalt toas mõõtma ei hakanud tookord. Siiski lõppes see sellega, et muudkui lükkasime oma diivaniostu edasi ja edasi ja edasi....

....kuni jõudis kätte käesolev kuu. Nüüd juba hakkasid vedrud täiesti välja turritama ja meespool ei saanud enam üldse magada. Tuli karm käsk: "Uut voodit on vaja!". Seadsime sammud jälle tuttavate mööblipoodide poole, et osta ära see eelmisel sügisel välja valitud diivan. Selgus aga, et need on juba vanad värvid ning täpselt sellist värvikombinatsiooni pole võimalik soetada. Tutvusime siis ka teiste mudelitega, aga tee või tina, see väljavalitu meeldis kõige rohkem. Samas selle mõõdud ju ei sobinud. Suure vaagimise peale otsustasime, et tont temaga, on nats lai, aga kõige mugavam ja ära me ta ostame. Võtsime suuna Idakeskuse mööblipoe suunas, sest just seal poes oli suhteliselt kena välimsega ning Tallinnas kõige soodsama hinnaga see diivan kohe olemas. Poes siis enne ostmist mõõtsime igaks juhuks diivani üle ja selgus, et pikkus oli lühem kui lubatud (see oli meie jaoks positiivne) ning laius paar cm-t laiem. Jäime lolli näoga vaatama ja leidsime, et isegi ilma nende lisasentimeetriteta on see ju liiga lai. Tulime poest tühjade kätega tagasi. Istusime jälle nõutult maha ning alustasime mööblipoodide ringi otsast peale. Sattusime jälle Pelgulinna poodi, kus oli väga asjalik müüja. Seletas meile lahti kõik mööblitootmise tõed, erinevate mudelite erinevuse jmt. Saime mitmele vahepeal tekkinud küsimusele seal poes vastuse. Selle vestluse tulemusena valisime uue mudeli välja, aga nende valik oli väga kehva hetkel. Tellida seda mudelit ei saa, sest seda tehakse laojääkidest, sellest, mida parasjagu on. Siiski hakkas valgus pika tunneli lõpus paistma lõpuks, sest juba järgmisel nädalal pidi uut kaupa tulema. Niikui saime info, et uus kaup on tulnud, sõitsime jälle kõik poed läbi ja otsisime meie diivanit. Viimasena maabusime jälle sinna Pelgulinna poodi. Müüja oli jälle sama asjalik nagu eelmiselgi korral. Rääkis ja näitas, milliste kangastega seda diivanit laos olemas on. Valik kahanes vaid kahe variandi peale. Valisime beežika ja oranži vahel. Mulle see oranž väga meeldis, olime seda juba enne Järve kaupluses näinud, aga millegipärast pelgasime sellist värvi osta. Samuti oli see oranž millegipärast kallim kui teised värvid, tõenäoliselt kallim kattematerjal. Abivalmis müüja vaatas seda kallimat hinda ja kommenteeris, et huvitav, miks sellel selline hind, tema teada peaks kõik selle mudeli diivanid olema ühes hinnas. Helistas kuhugi. No ega me päris pealt ei kuulanud, aga siiski kuulsime niipalju, et kallim hind oli õige hind, aga müüja kauples meie jaoks selle hinna alla. Läksime jälle koju mõtlema ning järgmisel hommikul sai diivan ära ostetud. Nüüd on meil uus iludus nurgas.

Kui diivan oli tuppa toodud, siis me ei suutnud aru saada, et mida me üldse põdesime selle oranži värvi juures. Sobib väga ilusti. Kui ainult keegi ka seina taga ära vahetaks. Alguses tundus voodi nii kõva. Esimesel öösel ma ei saanud peaaegu üldse magada, sest kõva oli. Pealegi on uus voodi kõrgem ning mul oli tunne nagu magaks laes. Praeguseks aga olen juba harjunud ning tegelikult on väga hea ja mugav voodi ning vajadusel saab diivaniks kokku lükata. Aastaid kestnud diivanisaaga on lõpuks õnneliku lõpuni jõudnud.

Lugu sellest, kuidas ma SEB sügisjooksul kulgesin.

Meie peres hakkas sügisjooks juba laupäeval lastejooksudega peale. Vähemalt need lapsed, keda veel lihtsalt kaasa vedada saab, need olid stardis. Isegi Merit, kes vihkab jooksmist. Tegelikult jooksis ta päris hästi, oli oma jooksus tagant viies. Meriti jooksu algus oli plaani järgi 14.40, tegelikult umbes 20 min varem. Kuna Mirjam alles magas sel kellaajal, siis mina Meritiga läksin selleks kellaajaks kohale. Mirjam tuli pärast issiga järele, tema jooks algas kell 16.40. Mirjam vastupidi ainult jooksekski. Rada oli küll tema jaoks natuke liiga pikk (umbes 300 m), ta väsis ikka vahepeal ära. Kukkus ka mõned korrad, aga ajas end jälle jalule ja võiduka lõpuni. Ta siiani räägib, kuidas ta jooksis number rinnal.

Kui kevadel jooksma hakkasin, siis sai endale ka paar eesmärki seatud. Üks neist oli loomulikult seotud Maijooksuga - selle tahtsin läbida sel korral joostes, mitte kõnd-jooks vaheldumisi nagu eelmisel korral. Teine eesmärk oli joosta sügisel kiiremini kui minu sõbranna, kelle vedasin endaga kaasa kolmapäevasele tervisejooksu sarjale (tema nimelt kõndis-jooksis kiiremini kui mina joosta suutsin). No ja kolmas eesmärk oli siis seotud loomulikult minu kehakaaluga, mis oli alates jaanuarist peale Rahumäe trenni lõppemist jõudsalt kasvama hakanud ning mille tulemusena ei läinud mulle vajalikul hetkel enam viigipüksid jalga. Kaks esimest neist eesmärkidest said ootamatult kiiresti täidetud. Juba enne Maijooksu vudisin Harku etapil kiiremini kui sõbrants. Samuti ei olnud Maijooksu läbimine mingi probleem, aegalselt, aga siiski võiduka lõpuni. Aeg minu pulsikella järgi 54.30. Enne Maijooksu arvestasin enda tulemuseks 56 min. Seega olin ülimalt rahul, aga midagi oli ju nagu puudu. Kaal küll ei olnud veel soovitud piirides, aga kõik muu oli juba kolme nädalaga saavutatud. Vajasin uusi väljakutseid. Sportlikud naabrid kutsusid mind maruliselt Ööjooksu 10 km jooksma.   Sel momendil aga pidasin seda distantsi veel minu jaoks liiga pikaks. Pikim distants seni oligi ju Maijooksu 7 km. Aega oli ka vaid kolm nädalat. Tahtmine oli tegelikult suur, aga otsustasin sellest väljakutsest siiski loobuda. Tagant järele tarkus ütleb, et õigesti tegin, sest vahepealne kerge haigus segas treenimast ning ma poleks tõenäoliselt suutnud seal seda distantsi läbida. Aga samal ajal potsatas minu meilikasse SEB sügisjooksu reklaam ning kuni maikuu lõpuni sai veel soodsamalt registreerida ka. Natuke mõtlemist ning maikuu viimasel päeval registreerisingi end nimetatud jooksule. Nüüd oli mul rahulikult aega treenida, lausa 3 kuud. Olin kindel, et selle aja jooksul suudan nii palju areneda, et 10 km läbida. Algne eesmärk oligi lihtsalt läbimine. Hakkasingi selle nimel higi valama. Peale Ööjooksu sai uudishimu minust võitu ning käisin ja vaatasin, mis ajaga mu naabrinaine seal 10 km läbis (tema oli ikka juba enne ka jooksnud). Leidsin protokollist aja 1.13.3 Arvestades enda hetkeseisu leidsin, et mina oleks ehk 1.20-ga võimeline samapikka rada läbima (juhul kui kõik klapib). Siit sündiski teine eesmärk, tahtsin SEB jooksul joosta natuke kiiremini kui naabrinaine või vähemalt sama kiiresti. Unelm eesmärk oli lõppaeg 1.10.

Sügisjooksu hommiku esimene raskeim moment oli riiete valik. Olin oma mõtetes selle valiku juba ammu ära teinud, aga tänase ilmaga ei sobinud need kuidagi. Nii käisingi mingi aeg edasi-tagasi, erinevad hilbud näpus, ringi ja ei osanud kuidagi otsustada. Lõpuks siiski langes otsus. Pakkisin asjad ja võtsin suuna Vabaduse väljakule. Kohale jõudes ei jõudnud ma end ära kiruda, et eelmisel päeval polnud korralikult territooriumiga tutvunud. Võttis tükk aega, et leida tee pakihoidu ning kui see leitud, siis oli see tee väga vaevaline. Lihtsalt nii palju rahvast oli. Pakid ära antud, hakkasin stardikoridori poole liikuma. Jällegi aeglaselt nagu tigu. Lõpuks siiski jõudsin kohale ja sain isegi natuke MyFitnessi soojendust kaasa teha. Järgmisel korral olen kindlasti targem ja varun rohkem aega.

Eespool mainitud eesmärgist lähtudes arvutasin välja kiiruse, millega jooksma peaksin. Pidin hoidma kiirust 8,5-9 km/h, mis tundus mulle täiesti ulmeline. Aga proovida ju võis. Teadsin, et 3-5 km sellel kiirusel on saavutatav, sest olin katsetanud mõnedel Tervisejooksu etappidel teha tempokamaid jookse ning need õnnestusid hästi - keskmine kilomeetri aeg alla 7 min ning igakord jäi ka veel varu sisse. Praegu oli vaja kilomeetri aega 7 min, aga seda siis 10 km järjest. Alguses läkski kõik plaanipäraselt. Liikusin massiga lihtsalt kaasa. Umbes Maneezi nurgal heitsin esimese pilgu oma kellale, mis näitas, et see tempo on minu jaoks liiga kiire. Võtsin siis hoogu natuke maha. Muidugi ei osanud ma ette näha, et selles rahvasummas ja sagimises ma ei kuule, kui mu kell mulle kilomeetriaegasid näitab. Seega jooksingi enamuse ajast nö teadmatuses, kui kiiresti tegelikult liigun. Ainsaks rihiks kiiruse näidik, millest tegelikult ju piisas. Pulsinäit muidugi ka, aga seda ma kommenteerida ei tahaks. See väljus igasugustest mormaalsuse raamidest. Paar sammu minust eespool liikus ka Elvis Presley. Esimesed neli kilomeetrit olin ilusti graafikus. Joogipunkt oli täielik katastroof. Seisin seal sabas ja ootasin, millal joogi kätte saan. Keegi kannatamatu meeskodanik kusagil minust veel kaugemal sabas ei pidanudki vastu ja hüüdis: "Rutem, rutem, aeg jookseb!".  Muidugi ei muutnud see midagi. Täpselt ma ei tea, aga oma 30 sek võis sinna joogipunkti jääda. Sellest hetkest peale teadsin, et oma unelmeesmärgist võin vaid unistada, sest ma ei ole veel kunagi suutnud joosta ühtegi jooksu, kus teine pool kiirem tuleb. Alati on algus kiirem. Sellegipoolest üritasin oma rihitud tempot hoida, mis peale kuuendat kilomeetrit enam hästi ei õnnestunud. Järgmise joogipunkti otsustasin vahele jätta, et mitte kogeda eelmise ebameeldivaid kogemusi. 10 km peale pole see nüüd nii oluline ka ning teadsin, et kohe finisis saab juua. Seega sealt jooksin lihtsalt läbi ja üritasin oma jalgu mitte ära murda maha visatud joogitopside otsas. Ja siis tulid munakivid ja väike tõus. Appike, tõusu polnud ju tegelikult ollagi, aga minu vedru oli koheselt tühi. Nii igakord kui maapind natukenegi tõusis. Kusagil natukene enne Hambakliinikut tekkis mingi päris imelik tunne, no midagi taolist, et pilt läheb kohe tasku. Tempo oli jälle suht kõrgeks tõusnud, võtsin kohe tempo alla.  Millalgi läks paremaks. Samas kuulsin rahvast rääkimas, et näe Elvis tuleb. Olin kusagil märkamatult Elvisest möödunud, ise arvasin, et Elvis on mind kaugele maha jätnud. Seega tuleb välja, et jooksin kogu jooksu koos Elvisega.  Siis juba tuli mäest alla lõik. Mõtlesin, et mäest alla võiks ju proovida, ehk leian enne finisit ka veel teise käigu enda seest. Leidsingi, päris vabalt tuli. Finisisirgel silmasin paar sammu endast eespool ühte roosat särki. Ei tea, miks just tema välja valisin, sest seal oli ka palju teisi. Igatahes tekkis mõte teha lõpusirgel sellele roosale ära. Leidsin enesest veel kolmandagi käigu, aga ega roosale minu mõte ei meeldinud, pani temagi juurde. Lõpuks kihutasime seal kahekesi nagu hullud, keegi keeras mulle veel peaaegu täpselt ette ka, aga ikkagi lõppes see heitlus sellega, et saime täpselt samasuguse lõpuaja - 1.12.58 (üldarvestuses 5529, naistearvestuses 2437 ja vanuserühmas 1493). Lõppkokkuvõttes olen rahul, sest kaks kolmest eesmärgist said täidetud. Kolmandast jäi siiski lahutama 2.58 min.

Lõpetasin selle päeva Meriton Spa- ja saunakeskuses. Nimelt kinkisin ammu märtsikuus oma sõbrantsile sünnipäevaks nimetatud Spa 2-tunnise kinkekaardi ning pidime sinna koos minema. Siiani muudkui aga läksime, kord ei sobi ühele, kord ei sobi teisele. Nüüd oli viimane aeg juba, varsti kaotaks kinkekaart kehtivuse. Käisime läbi nii aurusauna, soolasauna kui ka aroomisauna. Soome sauna jätsime vahele, sest seda saab kodus ka. Ligunesime mullivannis. Väga mõnus lõõgastus. Pärast veel premeerisime ennast küpsetatud juustukoogiga, millel oli mingi maasikatest tehtud kate peal.

Mis edasi? Eks paistab, hetkel on plaanides suur must tühimik. Esmalt käin teisipäeval ära väikesel lõikusel ning kui uuesti rajal olen, siis tulevad ka uued plaanid. Siinkohal mu jooksuhullus veel kindlasti ei lõppe.

Haanja jooksulaagri III päev

Juba ongi käes laagri viimane päev. Peale hommikusööki tuli meile oma karjäärist ja treeningutest rääkima Silja Suija, hetkel 4 lapse ema. Kohati olid tema ütlemised päris karmid :) Näiteks noorte kohta jäi kõrvu kõlama selline mõte - mida sa ikka teed, kui 17 aastane ei suuda oma ahtrit Vällamäest üles vedida. Täpset sõnastust ma muidugi ei mäleta, aga mõte jääb samaks. Ega ta tegelikult väga jutukas ei olnud, iseseisvalt eriti rääkida ei tahtnud. Küsimustele muidugi vastas. Jutuajamine temaga kestis vist umbes tunnikese. Seejärel ootas meid selle laagri viimane treening ehk seda võiks laagri pärliks nimetada. Ette oli valmistatud 10 km ring teeninduspunktidega ning soovijail oli võimalik joosta 30 km. Loomulikult sai igaüks ise vastavalt oma soovidele ja tasemele distantsi ja kiirust valida. Rada ise oli fantastiline, rohkem sõnu lihtsalt ei ole. Rada kulges mäest üles ja mäest alla, keeras siia ja keeras tänna, otseminevat lõiku ei olnudki. Alguses kulges rada asfaldil ehk autoteel, seejärel keeras metsa ning metsast väljudes oli mingi aeg jälle autoteel ning lõpupoole kergliiklusteel. Mulle väga meeldis see rada. Jooksin seal vaid ühe 10 km ringi. Tegelikult oli mul väga kange tahtmine ka teisele ringile minna, aga mõistus ütles, et hiljemalt teise ringi 6-7 km ma kustun. Sellisel maastikul ma polegi varem jooksnud. Igaljuhul vägev punkt sellele laagrile. Kui kusagil metsas või tee peal juhtus mõni kohalik vastu tulema, siis sooviti rõõmsalt: "Jõudu!". Tuju kohe tõusis ning jõudu tuligi juurde :) Peale lõunasööki pakkisime oma kola kokku ning sõitsime tagasi Tallinna. Olen ülimalt rõõmus, et lõpuks ikkagi oma julguseraasud kokku võtsin ning seal laagris ära käisin.

Haanja jooksulaagri II päev

Päev algas kell 8.00 hommikul lühikese jalutuskäiguga. Peale hommikusööki oli Toomas Prooveli loeng spordivigastuste teemal. Jällegi huvitav, aga siiski hirmutav loeng. Ikka igasuguseid hulle vigastusi võib ette tulla. Samas muidugu rääkis ta ka nende ennetamisest. Peale loengut oli trenn. Jooksime Vällamäele (vist oli nii). Rada kulges mäest üles ja alla. Väga raske rada, väga raskete tõusudega. Minul muidugi ei lubatudki kogu aeg joosta, kästi vahepeal kõndida ka. Põhjus selles, et pulss läks liiga kõrgeks. Täna töötas pulsikell korralikult, tõenäoliselt oli eile lihtsalt pulsivöö kehvasti pandud. Peale seda hirmsat mägede jooksu, tegime veel rütmijookse. Peale lõunasööki oli vaikne tund, kästi magada, aga minul muidugi und ei tulnudki. Seejärel tuli pärastlõunane trenn. Teised sörkisid suurele Munamäele, mina ja veel üks tüdruk pidime autoga minema. Ronisime Munamäe tippu ja nautisisime ilusat vaadet. Tagasiteel oli juba terve auto täis nö mahanopitud liiga kõrgete pulssidega naisi. Naiste üldsurvel jätkus trenn Bodybalance-ga. Meie grupis on üks aeroobikatreener, kes selle treeningu läbi viis. Minul ei lubatud seda kaasa teha, seega vaatasin pealt lihtsalt. Tundus väga raske trenn olevat. Peale õhtusööki oli jälle loeng, mille viisid juba läbi meie treenerid Margus ja Einar. Loeng oli maratoniks ettevalmistusest, silmas pidades kolme nädala pärast toimuvat Tallinna maratoni. Täna õhtul saime varem õhtule, seetõttu jõudsin täna ka sauna oma haigeid lihaseid soojendama.

Haanja jooksulaagri I päev

Minu keskeakriisi kõrghetk on kätte jõudnud. Millalgi juulis leidsin internetist info, et augustis toimub Haanjas jooksulaager. Suhteliselt kiiresti sai otsustatud, et sinna ma lähen. Peale eelmisel loeng/treeningul osalemist siiski lõi kahtluseuss sisse ning konkreetse registreerimise ning raha maksmiseni läks ikka hulk aega, aga eelmisel nädalal siiski võtsin oma julguse kokku ning maksin raha ära. Ootamatult kiiresti jõudis tänane päev kätte. Hommikust saadik oli kange närv sees, mida lähemale ärasõit jõudis, seda hullemaks tunne läks. Kui siis kaaslane, kelle autoga kohale pidin saama, päris kokkulepitud ajal ei helistanud, siis mu närv enam vastu ei pidanud ning ma ei suutnud enam kodus oodata. Hakkasin juba kokkusaamiskoha poole minema. Varsti siiski ka telefon helises. Saime tõrgeteta Tallinnast sõitma ning jõudsime ilusti 10 min enne 17.00 kohale. Mõlemad autos olnud inimsed on väga korralikud jooksjad ja tegelenud sellega ka juba üksjagu. Suhteliselt kohe öeldi mulle, et see laager tekitab suure tõenäosusega sõltuvuse. Ühesõnaga mind on hoiatatud.

Kohapeal selgus, et tegemist on lausa rahvusvahelise laagriga, sest osavõtjate hulgas on ka üks lätlane. Kui Haanjasse kohale jõudsime, siis kohe algas treening. Alustuseks oli kerge jooks maastikul 40-45 min (tegelikult siiski 50). Umbes poole maa peal oli mul ikka juba päris raske grupi sabast kinni hoida. Teised sörkisid, mina jooksin põhimõtteliselt oma võimate piiril. Millegipärast ka mu uus pulsikell, mida olin enne saanud ainult üks kord proovida, ei näidanud mulle pidevalt ka pulsinäitu. Eks paistab kuidas ta homme käitub. See Haanja maastik on ikka jube raske. Pärast tegime veel jooksuharjutusi. Ei läinud kaua aega, kui mulle hakati kohaldama eriprogrammi, st pidin kõike teistest vähemalt poole vähem tegema. Tänu sellele tõenäoliselt üldse veel elan. Peale trenni teised jooksid ööbimiskohta tagasi, aga mul kästi autoga tulla. Kui enne seda laagrit olin arvamusel, et olen juba päris hea, sest kogu aeg läks ju kõik paremaks, siis siin toodi mind maa peale tagasi. Nüüd näen, kui kehva ma tegelikult olen. Kui nüüd medali teist poolt vaadata, siis teised olid juba aastaid trenni teinud (mina alustasin 3,5 kuud tagasi) ning laagris olid sellised tegijad naised, kes jooksid maratoni ajaga 3.30 või kiiremini. Selline tasemevahe siis.

Peale trenni oli õhtusöök: kartul, kaste, liha, hapukapsas, kohuke. Väga hea toit oli. Eks kõht oli ka muidugi tühi. Peale õhtusööki oli loeng. Loengupidajaks Mart Einasto, kes on maratonijooksja. Rääkis oma kogemustest ja muidugi ka sellest, kuidas tema alustas jooksmist. Loomulikult ei ole võimalik siin kogu loengut ümber kirjutada, aga mõned mõtted toon välja siiski. Lohutav, et tema algus oli veel hullem ja vaevalisem kui minu oma on olnud. Väga huvitav loeng oli. Algas midagi 21.30 paiku ja lõppes vist 22.45 paiku. Kuna mina olin ikka väga väsinud, siis ma ei hakanud sauna täna minema. Loodetavasti on homme parem päev. Loengust jäi kõrvu kõlama üks väga hea nõuanne ehk „Viie minuti reegel“. Seda tuleb kasutada siis, kui kohe üldse ei taha/ei viitsi jooksma minna. Tuleks ikkagi end riidesse panna ja minna jooosta 5 min. Kui peale seda on endiselt tunne, et täna tõesti ei sobi, siis tagasi pöörata. Tavaliselt aga on selleks ajaks juba soe sees ning enam tagasi ei keera.

Teisena jäi meelde, et iga jooksuharrastaja võiks oma elus vähemalt ühe maratoni joosta. Kui ikka tõesti ei meeldi, siis edaspidi pole mõtet, aga kui sobib, siis saab sellest elustiil. Muidugi ei hakka ma siinkohal nüüd mingeid veksleid välja käima, aga kui kunagi peaksin selle hullu tembu ette võtma, siis on teada, kustkohast see mõte mul alguse sai. Lisaks sellele soovitati ka oma pereliikmed kaasata oma tegemistesse, st siis jooksma utsitada.

Mida teha, kui kabatšokki on liiga palju?

Paar päeva tagasi tõi naabrinaine mulle kolm suurt kabatšokki. Kuna just eelmisel nädalal olin katsetanud üht uutmoodi kabatšokivormi, mis kõigile peale Mirjami maitses, siis oli kohe selge, et üks kabatšok läheb sellesama roa sisse. Toidu õige nimetus on "Kreeka suvikõrvitsavorm".

Vaja läheb:

1 dl rapsi- või oliivõli (no mina panin oluliselt vähem, sellise suurematsorti törtsu ainult)

1 kg suvikõrvitsat

2 tk suurt sibulat

6 tk suurt muna

250 g jogurtit (mina kasutasin maitsestamata jogurtit)

150 g nisujahu

1 sl küpsetuspulbrit

200 g fetajuustu

suur kimp hakitud värsket peterselli

soola ja musta pipart

kuivatatud punet

Peale:

1 tk nooremat suvikõrvitsat

paprikapulbrit

Valmistamine:

Lõika sibulad ja suvikõrvitsad kuubikuteks. Kuumuta paksupõhjalises potis õli, lisa sibul ja suvikõrvits.

Maitsesta soola ja kuivatatud punega ning kuumuta keskmisel kuumusel aeg-ajalt segades umbes 15

minutit, kuni suvikõrvits on läbi küpsenud (aga mitte pehme!).

Klopi munad jogurtiga ühtlaseks. Sega juurde küpsetuspulbriga segatud jahu.

Lõika fetajuust kuubikuteks ning sega taina hulka.

Tõsta vahukulbi abil suvikõrvitsa-sibulasegu ülejäänud ainete hulka. Sega juurde petersell, maitsesta

soola-pipraga.

Tõsta segu küpsetuspaberiga vooderdatud 25x35 cm ahjuvormi sisse.

Lõika alleshoitud suvikõrvits ca 5 mm seibideks, laota need kenasti kõige peale. Puista peale

paprikapulbrit.

Küpseta 180-kraadises ahjus umbes 30 minutit, kuni suvikõrvitsavorm on kenasti läbi küpsenud.

Tulemus on mõnus suvine köögiviljavorm, mis maitseb hästi nii soojalt kui ka külmalt. Serveerida koos rohelise salatiga või liha kõrvale. Mina serveerisin kurgi-tilli-hapukoore salatiga, sest jällegi olin naabrinaiselt saanud suure kotitäie kurke, mis ootasid söömist. Pealegi on peenral olev roheline salat juba mitte kõige värskem. Peab nentima, et mulle maitseb see vorm külmalt isegi natuke rohkem, sest siis tulevad maitsed sealt paremini esile. Üks miinus on sellel vormil küll - saab liiga kiiresti otsa. Ometigi ostsin kevadel endale suurema koogivormi, et koogid/vormid/pirukad ei saaks nii kiiresti otsa, aga kasu pole sellest küll midagi olnud. Ülejäänud kaks kabatšokki ootavad nüüd veel oma järge.

Suvegurmee

Kahjuks on meie seotus kultuuriga viimastel aastatel piirdunud ainult nende kontsertidega ja etendustega, kus me omad lapsed esinevad. Ei saa ju nuriseda, et need kehvad oleksid. Teatavasti on ETV Muusikastuudio kontserdid kõik vägagi kõrgetasemelised muusikalised elamused, samuti on väga heal tasemel K. Sillamaa KKK noorteteatri ja üliõpilasteatri etendused. Eriti terava elamuse jättis kevadel esietendunud "Kahe maailma hotell", soovitan kõigile. Samuti on väga tasemel Rahumäe Põhikooli kontserdid/üritused ning Nõmme Muusikakooli õpilaste kontserdid. Sellegipoolest sooviks mõnikord ka hoopis midagi muud vaadata/kuulata. Kui ma umbes kuu aega tagasi sain kutse Bigbanki 20. sünnipäeva üritusele Kadrioru lossi lilleaeda, kus toimus Suvegurmee kontsert, siis oli kohe selge, et sinna ma tahan minna.

Kava järgi pidi sissepääs kontserdialale avatama kell 18.30. Tegelikult tehti seda tõenäoliselt varem, sest me olime suhteliselt täpselt kell 18.30 seal kohal, aga toitu jagavates telkides olid juba megapikad järjekorrad. Igaühele oli ettenähtud salat, millele tuli ise peale panna salatikaste. Salat ja kõik oli väga hea, aga oleks võinud olla kusagil kirjas, et tegu on suhteliselt hot-i kastmega. Enamik inimesi kallas salatile kastet kamaluga, mina nende hulgas loomulikult. Tulemuseks oli see, et kaste oli kogu-aeg otsas ja pidi ootama, millal juurde tuuakse. Mingi hulk viimaseid inimesi jäigi kastmest ilma, pidid kuiva salatit sööma. Millalgi sai ka salatiga kaasakäiv kana otsa, seega mõned vaesekesed pidid vist täiesti kuiva ja ilma lihata salatiga leppima. Kuklid olid ka pidevalt otsas. Mõnedel inimestel silmasin kukli peal ka või moodi asjandust, hetkel kui mina iseteeninduslaua ääres olin, midagi taolist ma ei näinud. Samuti oli tühi salvrätikute koht. Igaüks sai ka kaks tasuta veinikupongi. Kuna minu meespool oli sunnitud autoroolis olema, siis joodeti kõik neli pokaali veini mulle sisse.

Kontsrdi esimesel poolel esines Maarja-Liis Ilus koos kitarristi Peeter Rebasega. Laulis nii uuemaid kui ka vanemaid lugusid. Mällu sööbis üks tema jutustus. Olid nad kusagil kontserdil koos Koit Toomega ning Koit olla küsinud, et miks Maarja enam ei laula ühte vana laulu (vist oli "Kohtmine") ja nii võetigi see lugu sellel kontserdil kavva. Maarja veel olla mõelnud, et huvitav, kuidas see lugu ikka klaveri saatel kõlab (tegemist oli rütmika tantsulooga). Aga Koit olla olnud seal klaveri taga orkestri eest. Siis millalgi oli Koit klaveri tagant kadunud olnud, vaid käed paistsid veel. Klaveritool ei pidanud lihtsalt Koidu möllamisele vastu ja lagunes ning Koit kukkus klaveri alla. Sellegipoolest lugu pooleli ei jäänud, sest Koit mängis selle klaveri alt edukalt lõpuni.

Peale väikest vaheaega astus lavale Koit Toome. Vaheajal oli näha, kuidas inimesed massiliselt lahkusid, kuigi kõigile pidi ju teada olema, et tuleb ka teine kontsert. See oli nii kutse peal kirjas kui ka Maarja mainis. Sellest hoolimata lahkus umbes 70% publikust. Kui Maarja esituses olid siiski sellised rahulikumad lood, siis Koit möllas päris palju seal laval ringi. Ta ise nimetas seda metsistumiseks. Muu hulgas kõlas ka üks minu lemmikutest "Mere lapsed". Kokkuvõttes oli väga hea kontsert. Aga see eesti suvi ei kõlba küll kusagile. Mul oli seljas dressipluus ja jope ka peal, aga ma ei saa öelda, et mul soe oli.

Kuna lapsed viisime enne kontserti vanaema juurde, kuhu nad pidid ka ööseks jääma, siis tegime veel väikese tiiru mere ääres enne kui koju läksime. Mirrul oli see üldse elus esimest korda, kui ta öösel (ilma meieta) kodust ära oli. Kuuldavasti kõik sujus ilusti ning järgmisel päeval saime rõõmsad lapsed kätte.

Karnevalijooks

No mida nad veel välja ei mõtle? Järjekordne tervisejooksu etapp toimus Schnelli tiigi ääres ning tegemist oli karnevalietapiga. Mina, kes ma vihkan igasugust kostümeerimist ja muud taolist jama, pidin nüüd pea tööle panema ja mingi tobeda kostüümi välja mõtlema, sest ei taha ju ka ainuke hall vares teiste hulgas olla. Kurtsin siis oma kurba saatust naabrinaisele, kellel alati pea lõikab ja viskab koheselt välja 100 ideed. Siis on juba lootust, et nendest 100-st ehk üks idee sobib ka. Naabrinaine ei pidanud kaua mõtlema, läks tuppa ja tõi sealt oma lastele õmmeldud hundikostüümi, mida siis vastavalt vajadusele kohandatakse, nt kui lehed külge panna, siis on hoopis puu. Kuna mulle see vammus selga ei mahtunud loomulikult, siis võtsin sellest kostüümist kasutusele vaid mütsi, käe- ja jalakarvad ning saba. Saba oligi see tõmbenumber. Rahval läks suu naerule kui mind nägi ning oli ka kuulda kommentaare: "Näe saba on ka taga!". Seega oli minu kostüümimure lahendatud. Kahjuks aga suutsin paar tundi enne jooksu mingi tobeda äkilise liigutusega ära tõmmata oma reielihase, mis ei olnudki veel neljapäevasest kõvast trennist taastunud. Siiski tahtsin linnukese kirja saada, sest seal sarjas oleneb kõik osavõtust, mitte kiirusest. Kavatsesin raja läbida jalutades. Tegelikult sain ikka väga väga aeglaselt joosta ka ja jalga ei tohtinud väga kõrgele tõsta, siis oli ok. Seetõttu sai minu kostüüm nimeks "Haavatud hunt". Rada ise kulges 2x ümber Schnelli tiigi. Mulle väga meeldis see rada, välja arvatud see koht, kus pidi mäkke ronima. Seal ma poleks ka tervena joosta suutnud, see oli nii järsk ja ebatasane. Kahju, et joosta ei saanud ning raja lihtsalt läbi liipama pidin. Jooksul siiski selgus, et enamus olid ilma kostüümideta.

Kui nüüd ka järgmistel aastatel kavatsen selles sarjas osaleda, siis vist on tark endale selline hundikostüüm õmmelda, et ei peaks igakord naabrinaise käest laenama. Idee muidugi varastaks küll temalt.

Liipav haavatud hunt

 Kas saba ikka on veel alles?

Mirjam ja sõnad

Kuna endal pole vahepeal midagi põnevat juhtunud, siis kirjutan seekord Mirjami krutskitest.

Mirjam 2 a ja 8 kuud
Mirjamil tähendab sõna "U" tegelikult "Mina".
Mirjam mänguhoos tegeleb oma asjadega. Issi kõrvalt ütleb: "Mirjam, ütle Mi Mi Mi".
Mirjam: "Mi Mi Mi".
Issi: "Mi Mi Mi".
Mirjam: " Mi Mi Mi"
Issi: "Mirjam, ütle Mi-na, Mi-na".
Mirjam natuke pahaselt: "Ei, U!".

Jooksuseminar Oru hotellis

Olen end vist juba täiesti hulluks jooksnud. Igatahes jõudsin millalgi juuli keskel arusaamisele, et olen juba päris hea vastupidavuse baaspõhja endale alla ladunud ja nüüd tahaks ka kiirust juurde saada. Hakkasin sellekohast infot netist otsima ning sattusin Nike Running Clubi poolt korraldatava seminar/treeningu info peale. Seminari läbivaks teemaks oli: "Kuidas arendada kiirust", millele hiljem järgnes praktiline pool Kadrioru pargis teemaga:"Kuidas teha lõigutreeninguid". Täpselt just see, mida ma vajasin. Otsustatud see saigi, et sinna ma lähen. Täna ma siiski enam nii otsusekindel ei olnud ning võttis tükk aega, enne kui julgesin raha ära maksta. Õhtul siis hakkasin, süda saapasääres, Oru hotelli poole minema ja mis kõige hullem, ma jõudsin sinna ka kohale. Loengu pool mind ei hirmutanudki eriti. Osa jutust, mis seal räägiti, oli mulle juba teada, aga kuulsin ka palju uut. Sain mõtteid, kuidas oma treeninguid efektiivsemaks muuta. Ma arvasin, et seal koolitusel on enamus mehed ja mõned naised siis sekka. Tegelikult oli grupis ainult kaks meest, ülejäänud olid naised.

Siis saabus kardetud treeningu aeg. Minu põhiline kartus, et ma ei suuda grupis püsida, haihtus õnneks varsti. Soojendusjooks oli ikka tõeline sörk, pudeneda polnud võimalik. Peale soojendusjooksu tegime venitusi ja soojendusharjutusi. Seejärel juba tulid põlvetõste/sääretõste jooksud erinevates tempodes. Seejärel nn lahtijooksud erinevate kiirustega. Põhimõtteliselt näidati meile, milline võiks olla võistluseelne soojendus. Kui lahtijooksud läbi said, siis valdav osa grupist (mina kaasaarvatud) arvas, et nüüd on kõik, tagasisörk hotelli ja koju. Selgus aga, et nüüd alles treening algab. Rahvas naeris, et see soojendus väsitas ju korralikult ära, et ei suuda nagu ettegi kujutada, et nüüd peaks veel võistlema minema. Tegime 3x200 lõiku. Tagantjärele tarkus - oleksin pidanud viimase lõigu ära jätma, samuti oli mul lõikude kiirus valesti valitud e. siis liiga kiire. Treener Margus Pirksaar ütles, et see on normaalne, et alguses valesti läheb ja üleüldse pidi just esimene lõigutreening kõige hullem olema. Hiljem keha harjuvat ära. No minul oli pärast igatahes selline tunne nagu oleks reitest lihasetükid lausa välja kistud. Tegemist oli väga tugeva treeninguga. Arvestuste kohaselt oleks pidanud treening kell 20.00 paiku ära lõppema. Tegelikult lõppes kusagil 20.30 ja 21.00 vahel. Koju minnes pidin veelkord oma jõuvarud kokku korjama ja bussi peale spurtima, sest järgmine buss sellisel hilisel ajal tuleb ju tont teab millal alles, aga kodus ootas Mirjam, kelle uneaeg algas kell 21.00.

Igatahes oli mul täna väga hariv ja huvitav õhtupoolik. Toredad treenerid olid Margus Pirksaar ja Einar Kaigas. Järgmine sama hull või veel hullem temp on plaanis augustis.

Tervisejooks Merimetsas

Tänane tervisejooksu etapp toimus Merimetsas. Kuna sinna oleks nii bussi kui ka jalgrattaga suhteliselt vastik minna, siis istutasin end seekord sõbrantsi auto peale ning läksime koos jooksma. Rada oli väga hea, mõnus metsarada, no täpselt minu maitse. Jooks ise oli igav - ei tapnud ma ühtegi looma ära ega midagi muud huvitavat samuti ei juhtunud. Korraldajate väitel oli rada 4 km pikk, minu sõbrantsi tark telefon aga väitis, et miskit 3,5 km. Huvitav, kummal siis nüüd õigus on? Kui korraldajatel, siis suutsin enda kohta väga hea jooksu teha. Kui aga telefonil, siis oli täiesti tavapärane jooks. Igatahes lõpetasin ajaga 27.19. Sõbrantsile suutsin seekord rohkem kui minutiga ära teha.

Jooks, mis lõppes konna surmaga

Tavaliselt käin jooksuetappidel kolmapäeviti. Kui aga millegipärast ei saa kolmapäeval jooksma minna, siis on seda võimalus teha ka neljapäeviti. Neljapäeviti toimub selle sarja sõsarüritus e. neljapäeviti käivad etappidel kepikõndijad. Ma ei saa öelda, et ma poleks kolmapäeval minna saanud, aga mulle sobis lihtsalt neljapäev rohkem. Esiteks sobis see paremini minu treeningplaaniga ja teiseks sobis mulle paremini asukoht. Etapp toimus jällegi Pääsküla rabas ning seega sain ühe linnukese jalgrattaga käimise kohta kirja.

Rada oli 3,5 km pikk. Kulges mööda suuremaid teesid (kruusateid) rabas ning ka väiksemaid metsateid pidi. Raja lõpupoole oli ka üks suhteliselt lauge tõus, no selline täpselt minu maitse järgi tõus, st et mitte liiga järsk ega liiga pikk. Läksin rajale plaaniga joosta kolm ringi. Seetõttu võtsin kohe alguses suhteliselt rahuliku tempo. Ma ei olnud veel vist poolt kilomeetritki jooksnud, kui ma nagu silmanurgast silmasin midagi paremal pool tee ääres, aga ega ma ei vaevunud põhjalikult vaatama. No ja siis järsku see asi hüppas ja hüppas täpselt minu hetkel õhus oleva vasaku jala alla. Loomulikult ma ei jõudnud reageerida ning olingi konna laiaks astunud. Pöörasin veel tagasi, et vaadata, kas ta ellu jäi ja et ta tee pealt ära tõsta. Ega ma jälle väga põhjalikult ei uurinud, olin täiesti šokis, aga ta tundus siiski surnud olevat. Ma väga loodan, et oli, et ta sinna täisvigasena vaevlema ei jäänud. Seejärel jooksin edasi, süda valutamas konna pärast. Oli igati hea tunne kohata jälle neid tuttavaid silte: 1 km, 2 km, 3 km jne. Esimesed kaks kilomeetrit püsisin graafikus ilusti. Kolmandal kilomeetril juba hakkasin tundma, et nagu ei jaksa eriti. Kolmanda kilomeetri sildi juures oligi näha, et olen tublisti tempos järele andnud ning lõpetasin esimese ringi häbiväärse ajaga. Siiski jõudsin endaga kokkuleppele, et lähen teisele ringile. Mida meeter edasi, seda töntsimaks mu samm muutus. Kuna ma teise ringi lõpus juba väga vaevaliselt liikusin, siis ma plaanitud kolmandale ringile ei läinud. Läksin hoopis tervisekontrolli, mida mul on võimalik teostada kolm korda kogu jooksuetappide perioodi jooksul. Esimese kontrolli tegin kohe esimesel etapil ja nüüd perioodi keskel siis teine kontroll. Pärast seda ma enam ei imesta, et mul jõudu ei olnud. Peale jooksmist oli mu vererõhk 114/79, no kui madal see siis veel enne võis olla. Muud näitajad olid väga head. Rasvaprotsent on vähenenud 6,5% võrra. Veresuhkur ja kolesterool olid väga head (vähemalt nii mulle öeldi).

Leedu jänesekapsa supp

Kes on minu reisiblogi lugenud, see teab, et ostsin Leedust Druskininkai linna lähedalt kaasa mingisuguse jänesekapsa taolise asja, millest saab suppi teha. Täna siis tegin seda suppi lõpuks. Kuna ma päris täpselt ei teadnud, millega tegu on, siis otsustasin teha hapuoblikasupi taolise supi. Nime sai supp oma päritolu järgi :"Leedu jänesekapsa supp".

Koostis: 3 l puljongit; 75 g odratangu; 7 kartulit; 450 g maasuitsusinki; kolmandik konserveeritud jänesekapsa purgi sisu

Serveerimiseks: 9 keedetud-hakitud muna, hapukoort ja hakitud tilli

Odratangud panin puljongiga keema, keetsin 10 min. Seejärel lisasin kooritud-tükeldatud kartulid ning keetsin pehmeks. Lõpuks lisasin nn jänesekapsaid ning singiribad. Keetsin veel 2-3 min ja valmis. Serveerida hakitud muna ja hapukoorega, peale puistata hakitud maitserohelist. Järgmisel korral tõenäoliselt pruunistan  maasuitsusingi enne lisamist pannil. Arvan, et niimoodi tuleb supp veelgi parem.

Korralik perenaine oleks muidugi keetnud lihapuljongi, mina aga kasutasin puljongikuubikuid. Lihapuljongiga oleks see supp veelgi parem tulnud. Supp tuli tõesti hea. Ainult Mirjam pirtsutas, lõpuks siiski oli nõus sealt supi seest ära sööma kõik singitükid. Paratamatult sattus ka muid komponente suhu. Kuna 2/3 purki jäi veel alles, siis saame sealt veel kaks korda suppi teha :) Pärast supi söömist tuvastasime, et tegemist on siiski vist hapuoblikatega. Huvitav, kuidas need konserveeriti? Kui teaks, saaks edaspidigi nautida hapuoblikasuppi aastaringselt.

Minu elamus seikluspordi etapil

Kes veel ei tea, siis kevadel tegin hullu otsuse ning otsustasin osaleda Stamina poolt korraldadavatel tervisejooksu kolmapäevakutel. Mis tehtud, see tehtud ning nüüd käingi kolmapäeviti jooksuetappidel.

Eile, kui etapi kirjeldust lugesin, hakkasid mul küll jalad värisema. Seekord ootas ees tavapärasest täiesti erinev etapp e. seiklusspordi etapp. Seiklusspordile omaselt ei ole rada tähistatud nooltega, vaid võistlejad saavad stardis kaardi kontrollpunktidega, mis tuleb läbida numbrite järjekorras. No mina oleks ükskord ka tähistatud rajal peaaegu vales suunas jooksnud, rääkimata siis tähistamata rajast. Etapp ise toimus Pääsküla rabas. Stardipaika sõitsin jalgrattaga hästi rahulikus tempos. Nähes kaarti, mis mulle anti, võttis ikka esialgu silme eest täiesti kirjuks. Sain siiski enne starti päris palju vihjeid. Läksin rajale. Esimesse kontrollpunkti jooksin põhimõtteliselt teiste sabas, arvatavasti oleksin ka ise üles leidnud siiski. Järgnev kaevikujooksurada ei olnudki üldse hull. Suutsin seal isegi paarist inimesest mööduda. Kaeviku otsas unustasin oma kaarti komposteerida, aga õnneks üks hea tädi hüüdis mulle, et komposter tuleb ka teha. Seejärel ei olnud tee leidmine väga raske, natuke siiski sai keset teed seistud ja teistega arutatud ning seejärel suund laudteele. Laudtee oli päris pikk ja päris kitsas. Ega seal ju teistest mööda ei pääse. Ega minul ei olnudki probleemi mööda pääsemisega, ikka vastupidi. Minu tempo on nii aeglane, et jään teistele jalgu. Üritasin püsida teiste tempos, et mitte jalus olla, aga loomulikult see ei õnnestunud. Vahepeal siiski oli mingi koht, kus sain raja kõrvale astuda, et minu taga vaevlev inimene mööda lasta. Astusin kõrvale ning minust möödus terve inimeste rong. Vaesekesed pidid niikaua minu sabas sörkima. Varsti jõudsingi kolmandasse kontrollpunkti, komposteerisin oma kaardi ning jäin huviga kuulama teiste arutelu edasise tee üle. Kaardi peal olev punane jutt (ehk tee linnulennult järgmisse kontrollpunkti) läks paremale võpsikusse. Mina aga olin stardist saanud kaasa soovituse joosta mööda laudteed edasi vasakule ning siis suurt teed mööda, ühesõnaga päris suure ringiga. Sellel otseteel olla päris suured kraavid, mis tuleks siis ületada. Enamus rahvast pööraski paremale võpsikusse, mina ja üks teine naisterahvas keerasime vasakule. Nimetatud naisterahvas kadus suhteliselt kiiresti minu silmapiirilt ning olin äkitselt täiesti üksi rajal. Jooksutempo oli mul päris aeglane, sest olin end enne seal laudteel suhteliselt rihmaks tõmmanud. Mingi aja möödudes, oh üllatust, saabus võpsikust ka see kamp, kes kolmandas kontrollpunktis paremale pööras. Seega kulus neil selle otsetee läbimiseks päris palju aega ning kuulda oli kommentaare: "Rõve". Nüüd siis jooksin jälle sama pundiga edasi. Peagi tuli neljas kontrollpunkt ning läbida tuli mäejooksu rada. Vot see oli küll tõeline mäejooks või minu puhul siiski mäekõnd. Ei suutnud mina küll seal joosta, tõusud ja langused olid väga järsud. Üks meesterahvas jooksis seal küll sellise tempoga nagu tegemist oleks sileda maapinnaga. Õnneks seal oli möödalaskmise võimalus olemas. Viiendas kontrollpunktis tuli visata pall korvi. Enne edasi joosta ei saa, kui pall on korvirõnga läbinud. Päris mitu korda pidin viskama enne kui õnnestus. Viskamise ajal oli pulss ilusti normaalsemaks läinud ning nüüd sai rahulikult omas tempos joosta. Häbi, aga jooksin siin täiesti teiste järgi. Jõudsin kuuendasse kontrollpunkti, kus tuli kokku panna puzzle (Kõrvemaa kaart). Mulle tundus, et pusisin seal igaviku, aga tõenäoliselt siiski mitte. Jäänud oligi vaid lõpuspurt, sest finiš juba paistis ning pulss oli ka päris rahulikuks vajunud. Kogu raja peale kulus mul 40.40. Raja pikkus linnulennult oli 3,8 km, aga minu tegelikku joostud raja pikkust ma ei tea. Sõbrantsile jäin seekord 1,33 minutiga alla.